Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

4. Peatükk

Kas sa tõesti ei tahaks nüüd seda titelikku jonnimist lõpetada!?

Mis siin titelikku on?

Lucsya, sa pole üksi. 

Mis sa selega mõtled?

Seda, et sa peaksid minema ja rääkima teistega.

Milleks?

Ära turtsu nagu siil ja võta end kokku!

Ah, okey!

"Tere hommikust," tervitasin pomisedes, ise vahtisin heledatel põrandalaudadel oma roosasid sokke.

"Uinuv Kaunitar lõpuks ärkas või?" irvitas Johan, mis mulle piinlikust tekitas.

"Pead mind sedasi kiusama?" küsisin häiritult, talle mitte otsa vaadates ja see isegi töötas, sest nüüd muutus poiss murelikuks: "Tõsimeeli tegelikult kardsime, et äkki on sul mingi krooniline haigus, millest me pole teadlikud, kuigi peaksime."

"Ei ole mul mingit haigust... Lihtsalt," ohkasin omaette.

Kurat! Kurat! Kurat! See Lihtsalt seal järel! 

"Lihtsalt?" üritas ta minust välja pigistada veidraid saladusi ja tõde, mis mind painas.

No näed nüüd, mis sa tegid!

"Ah, enam hullemaks minna ei saa," istusin lauale ja nõjatusin vastu aknaklaasi.

"Räägi siis, mis toimub," nõudis ta peaaegu sosinal, mille peale hingasin sügavalt sisse ja siis jälle välja: "Sa pead lubama, et sa ei räägi mitte kellelegi. Sa pead vanduma, et ei hinga ka sellest, sest see, mida ma nüüd räägin... Ma pole seda kellelegi rääkinud ja..."

"Rahu, ma ei räägi, luban," võttis Johan mu kätest kinni, mis laual olid. Ehmunult tõmbasin käed endale sülle. Mu silmad tiirlesid laes, et ma ei vaataks talle otsa. Lõpuks maandusid need laual, kus püsisid kindlana salvrättide hoidjal.

Rääkida? Mitte rääkida? Rääkida? Hmm... Kui ma talle räägin saab talle kõik selgeks. Ta võib mind hulluks pidada...

Kuule! Kui sa isegi Willemile ei tahtnud rääkida siis, mida sa veel arutled!

"Ma olen täiesti hull, et juttu sellest üldse tegin. Ma ei räägi elu sees seda!" kargasin laua tagant püsti ja kadusin dušširuumi.

Mu juuksed on täielik harakapesa, mille lahti harrutamiseks on vaja rohkemat, kui kainet mõtlemist.

Aa... Tere talv! Nagu sa oleks kaine! Oled kogu aeg pilves nagu jõulude ajal lapsed šokolaadikoomas. Jooksevad ja keerutavad nii kaua, kui toit välja tuleb!

Mis võrdlus see nüüd oli?

See võrdlus tõestab, et sa pole päris normaalne.

See kah mingi uudis.

Ega, kui sa ei taha...

Mis asja sa ajad!

"Lucsya, on sinuga ikka kõik hästi? Mis sa pomised?" küsis Johan, kui vetsu uksest välja joostes talle sisse jooksin. Too võttis mu õlgadest kinni, mis värisesid.

"Oled muutunud nii... Imelikuks. Meil veab, et ema Ursula juurde läks," lausus poiss.

"Ma olen kogu aeg imelik, aga ma tahan nüüd tagasi voodisse. Mul on külm," hakkasin lahinal nutma endalegi täiesti ootamatult.

Mis sul viga on!?

Mul ei võtnud kaua aega, et mõista, mis minuga lahti oli. Emotsioonide lained tulid ja läksid nagu eelmise aasta tormipilved. Ma ei suutnud nutmist lõpetada.