Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

9. Peatükk

Keegi tõmbas mind päikese käes kuumaks köetud kivile ja lõi käega vastu selga, mille peale oksendasin vett välja. Kogu kurk ja nina hakkasid hullupööra valutama. Mu käed ja jalad olid täiesti tuimad. Ma ei tundnud ühtegi oma kehaosa ega mõelnud sel hetkel mitte ainsadki mõtet. Nii kui olin suurema osa veest välja köhinud jäin liikumatult kivile lamama.

"Aitäh," kuulsin enda korisevat häält, mille peale jälle köhima hakkasin.

Ma arvan, et jäin kivile pidama, sest lihtsalt neelasin ookeani alla.

Kui lõpuks silmad avasin nägin enda ees lumivalgete riietega tütarlast.

"Appi! Ma olen surnud," ehmatasin ma teda nähes. Tütarlaps kohkus niivõrd, et oles peaaegu kivilt alla kukkunud: "Sa... Sa näed mind?"

"Sa ei ole ka elus," ütlesin talle, kui tundsin, et tema soontes ei voola veri.

"Aga sina oled," lausus ta häälel, mida võiksingi kuulama jääda, sest see helises nagu kellukesed.

"Kes sa oled?" küsisin kivile istuli tõustes.

"Ingel," naeratas ta vastu ja istus samuti kuumale kivile.

"Kus me oleme?" vaatasin enda võõrast ümbrust. Merd, mille sees olid suured... Ei, lausa hiiglaslikud kivid.

"Me oleme merel," vastas ta lühidalt.

"Lucsya," kuulsin enda nime ja vaatasin hääle suunas, kust minu poole kõndis mööda vee pinda Larissa.

"Larissa!" oleksin tahtnud talle kaela langeda, kuid selle asemel kukkusin põhimõtteliselt läbi tema ja mu selja tekkis kananahk.

"Luc, palun ära mitte kunagi enam nii tee!" pahandas Larissa, mille peale Ingel noogutas: "See on kõige hullem tegu, mida sa teha võid."

Korraga meenus mulle mees, kes mulle lehvitas.

"Aga see mees?" küsisin ma ehmunult, sest, mida rohkem ma temale mõtlesin seda rohkem meenud mulle, et see mees oli kohe kindlasti surnud.

"Mees? Kes?" küsis Larissa.

"Mees, kes rannas seisis ja mulle lehvitas. Ta oli surnud!" jõudis mulle kõik alles siis kohale, kui olin selle lause välja öelnud.

"Ma ütlen, et kuula mind. Ära kuula mingeid võõraid mehi," naeratas Larissa ja jätkas siis hoolivalt: "Igatahes mul on väga hea meel, et sa eluga pääsesid. Tead, et ilma Inglita poleks sa küll pääsenud. Ükski inimene poleks appi tulnud."

Noogutasin, teades, et tal oli õigus.

"Oota, aga kui sa oled elus siis, kuidas sa meid näed?" oli Ingel ikka veel nagu panniga pähe saanud.

"Mul on võimed," panin käe südamele, sest mõistsin, kui suur privileeg ja õnn see on, et mul on midagi erilist, mida teistel pole.

"Kuidas me siit ära saame?" küsisin ümbrust korra veel vaadates.

"Ega nii kaugele me pole keegi mõelnud," muigas Ingel.

"Larissa," pöördusin õe poole, mille peale ta pea järsult minu poole keeras: "Mis?"

"Sa saad ju anda Johanile märku? Tema saab aidata," tõusin kivil püsti ja üritasin aru saada, kus pool päriselt maa on.

"Kuidas ma talle märku annan?" küsis Larissa ja astus veepinnale.

"Kas sa saad kirjutada? Äkki saad unenäo kaudu öelda? Või läbi muusika?" pakkusin variante välja.

"Eks ma vaatan," vastas Larissa ja kõndis kaugemale kuni lõpuks haihtus õhku.