Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

2. Peatükk

„Äää!! See on nii lahe!" hüppasin ma rõõmust pea-aegu lakke, kui Hawaii sooja õhku endale sisse tõmbasin nagu hakkaksin lämbuma.

„Kui sulle juba praegu avaldab see muljet siis ma ei taha teada, mida teed, hotelli nähes," naeratas Helena.

Salome sirutas minu poole käe. Võtsin ratastel kohvri teise kätte ning andsin vaba käe tüdrukule.

„Helena," tegin paar kiiremat sammu, et pisut maha jäänud meetrid järgi jõuda.

„Mis?" viskas ta pilgu mulle.

„Ma tahaksin kuulda rohkem reegleid. Nagu, et mida Salome süüa võib, mida mitte. Kas me võime kõikjal hotelli peal käia või..." vuristasin.

„Oh, ei, kullake. Salome võib... Usun, et kõike süüa. Te võite vaadata filmi, olla rannas ja sul on vaba aega ka, kui me homme õhtul pere tripile läheme. Kui tahad võid ka tulla, aga siis sul vaba aeg. Vaba aeg on ka siis, kui näiteks Salome magab," selgitas ta.

„Hästi," vastasin lühidalt ja viisin oma pilgu palmipuudele, mis autotee ääres väikesel mururibal kasvasid.

Umbes viis minutit kõndimist jõudsime ühte parklasse, kus seisis beež auto.

„Hei, emps," kallistas juhikohalt väljuv tüdruk Helenat.

„Tšau," kallistas ema teda vastu. Seejärel kallistas tüdruk Salomet ja siis tervitas mind.

„Oled Lucy?" küsis tüdruk. „Lucsya, aga Lucy... Käib kah," vastasin talle.

„Ma olen Sophie," kallistas ta mind.

Autos rääkisid terve tee Sophie ja Helena hotellist. Ma ei pööranud väga sisule tähelepanu ja ega see minu asi pole kah. Salome jäi magama.

Auto peatus valge, suure ja pooleldi metsa sees oleva hotelli ees, kus elu tundus päris aktiivne. Inimesed päevitasid verandal lamamistoolidel ning lapsed jooksid ja ajasid palli taga.

Meie läksime ühest pisut kõrvalisemast uksest sisse ja sõitsime liftiga kõige kõrgemale katusesviiti, kust avanes lõpuks vaade merele.

Lained olid supersuured.

Ma pean ka see suvi surfama õppima.

Olin Eestis purjelaudadega päris palju sõitnud, aga see tundus üle kõige.

„Sulle meeldivad lained?" küsis Sophie. „Ja, väga. Ilmselt on see enesetapp, aga tahaksin ka õppida nendel sõitma," vastasin kramplikult vaadet imetledes.

„Ma arvan, et kui mul aega siis saan sind veidi juhendada," tegi Sophie mulle silma.

„Aga te võite juba praegu randa minna," pakkus Helena idee välja.

„Jaa!" hüüdis Salome ja jooksis teise tuppa.

„Kas ma peaks talle järgi minema?" küsisin kõhklevalt.

„Ma arvan, et ta paneb endale ujumisriided selga. Ta saab hakkama," muigas Sophie ja jätkas siis: „Tule kaasa. Näitan sulle tuba."

„Oo!" tegin suured silmad, kui tuppa sisse astusin.

„Sul veab. Sa oled ainuke töötaja, kes saab hotellis ööbida. Teised on ühikas. Aga sa oled tore ja võtan sind, kui sõbrannat. Vaheta riided ära ja lähme välja," ütles Sophie ja jättis mind üksi.

Vastu valget puitliistudega kaunistatud seina oli lükatud voodi. Põrandal lebasid paksud ja pehmed lambanahad. Ühe seina ääres oli puitriiul ja riidekapp.

Tegin endale kõrge krunni pähe, panin pikiinid selga ja määrisin peale paksult päikesekreemi. Viskasin tumeroosa rätiku õlgadele ja olingi valmis.