Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

7. peatükk

"Lucsya!" jooksis Salome mulle kaela, kui hommikul uniselt enda toast kella helina peale välja roomasin. Oleksin olnud nagu kärbes, kes talveunest ärkab.

Ma olen nii väsinud, et ilmselt on see mulle musta markeriga otsa ette kirjutatud.

"Tere hommikust!" tervitas mind ka päris energiat täis Sophie.

"Mis täna toimub?" uurisin mina ja haigutasin suure suuga.

"Toimub see, et sa said just tööd juurde. Muidugi juhul, kui seda soovid. Lisaks veel tööd. Kui soovid," rääkis Sophie rõõmsalt.

"Selgita," haigutasin uuesti.

"Mis kell sa küll magama läksid? Igatahes. Salli kutsuti sünnipäevale ja maskott teatas eile, et ta ei saa tulla, aga pidu on juba homme ja sinna otsitakse siis niiöelda õhtujuhti või maskotti,  kes laste tuju tõstaks. Teiseks. Mul on tulemas sünnipäev kuhu kindlasti oled kutsutud ja ma väga sooviks, et sina selle korraldaks, sest mul endal päris palju tööd, aga kui sul aega võid kas või veidi nõu anda. Selle eest ka muidugi normaalne palk," rääkis Sophie ja oli super elevil. Isegi mina pole oma sünnapidude pärast nii elevil.

"Okey. Ma arvan, et maskotiks ma väga ei sobi, aga ma võin mõelda midagi sinu peo jaoks. Kas on eelarve ka, et võib-olla mingit bändi ja palju sinna rahvast tuleb? Kas pean kutsed ka tegema?" tahtsin täpsustusi.

"Teeme nii, et ma räägin õhtul täpsemalt. Sinna õnneks aega. See oli lihtsalt üks mõte," vaatas Sophie telefonilt kella ja tormas sviidist välja.

"Et siis nüüd oleme kahekesi," vaatasin Salome poole, kes vastu vaatas ning vaikselt ohkas.

"Ega sa ei tea, kus Johan on?" küsisin lihtsalt uudishimust. Tüdruk pani käed enda selja taha, naeratas kavalalt ja kõigutas ennast edasi-tagasi: "Tean."

"Kus siis?" uurisin edasi, kuid Salli hakkas itsitama ja küsis veel kavalal ilmel: "Aga miks sul teda üldse vaja on?"

"Salli, ma lihtsalt tahan teada," pööritasin silmi.

"Ma tean küll miks," lausus ta vastuseks ja saatis mulle õhumusi.

"Tead, sa oled viie aastase tüdruku kohta üllatavalt nutikas," muigasin talle, mille peale ta edvistama hakkas.

"Aga kus ta siis on?" küsisin veel ühe korra ning siis osutas tüdruk näpuga elutoa poole, kust ühest servast läks veel kõrgemale üks trepp.

"Ta on seal üleval," itsitas tüdruk.

"Kuule päriselt. Ära itsita. Mul imelik sedasi. Me vist peaks ootama kui ta alla tuleb," astusin paar astet ja vaatasin siis Salome poole, kes raputas pead: "Ei. Sa võid kohe minna."

"Salome, palun ära mängi minuga," hoiatasin teda rangel toonil, sest sain aru, et tüdrukul on midagi kavas. 

Ta ikka äärmiselt tark.

"Ta on üksi oma toas, loeb mingit raamatut- eelistades hoopis kuuma vett sidruniga..." tsiteeris ta lauseid, mida poiss parasjagu luges ja jätkas siis: "Igatahes ei kavatse ta täna alla tulla, sest ta arvab, et tegi end narriks." Tüdruk jäi mõttesse ja küsis siis äkitselt: "Luc, mis on narr?"

Naersin seesmiselt ja vastasin kiirelt: "Põhimõtteliselt kloun. Teeb nalja kuningale."

"Aga lähme," jooksis Salome üllatavalt vaikselt trepist üles. Kui ka mina sinna jõudsin nägin väikest üsna pimedat koridori, mille paremal käel oli kaks puidust ust ja vasemal kolm.

"Tema tuba on siin," seisis Salome ühe ukse ette, avas selle kiirelt ja jooksis ära.

"Sal.." jõudsin öelda, kui Johan mulle ehmunult otsa vaatas: "Tahtsid midagi?"