Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

5. Peatükk

"Söök on valmis. Kas tuled kööki või toon sulle siia?" tuli ta poole tunni pärast minu tuppa tagasi. Kuulsin tema häält, aga teesklesin magajat, sest tegelikult mul polnudki nii suur nälg, aga...

Miks ma seda üldse teen?

"Luc?" kuulsin veel korra tema häält ja vaikset ukse kriginat. Ta tuli mulle lähemale ja lasi end põlvili minu voodi ette ning katsus õrnalt mu põske. "Luc," ütles ta jälle.

Mida ma teen?

Ausalt! Päriselt ka ma tahtsin üles ärgata... Okey okey... Teeselda üles ärkamist, sest ma teesklesin ju magajat, aga see, et ta mu põske silitas... Ma ei tahtnud, et see lõpeks. 

Tundsin, kuidas hakkab tekkima tobe naeratus mu näkku. Keerasin pea patja. 

"Lucy, söök on valmis. Kas sa ei taha süüa?" küsis ta uuesti. Keerasin pea tema poole tagasi ja avasin silmad: "Tahan ikka. Mis söögiks on?" Johan vaatas unistavate silmadega mulle otsa ja siis aknast välja. "Lasanje," vastas ta üsna raskelt lõpuks mu küsimusele.

Tõusin voodist ettevaatlikult püsti ning komberdasin kööki, kus laual oli puidust kuumaalusele asetatud risttahuka kujuline ahjupann, mida kattis foolium. Istusin uniselt ühe taldriku taha laual ja mudisin sõrmede vahel kahvlit.

"Head isu," soovis ta inglise keeles, tegi meie poole kniksu ja kui Johan noogutas siis teenija kadus nagu iga kord, kui vits vette. Ta tuli ja ilmus alati kuskilt välja ja kadus sama moodi. Johan tõstis algul mulle ja siis endale lasanjet. 

"Ei tea, kas peaksin ka sama moodi teile kniksu tegema. Olen ju ka tegelikult siin tööl, mitte puhkusel," jäin toitu põrnitsema, kuigi ma armastan lasanjet.

"Kuule, sa pole nagu teenija. Oled nagu pereliige. Ma ei usu, et keegi ootaks siin, et sa käituks sama moodi. Temagi ei pea nii käituma, aga ta on lihtsalt viisakas," vastas Johan ja võttis juba teist ampsu.

"Aa, et siis mina ei pea viisakas olema? Ma ei taha olla nagu mats, kes kombeid ei tea ja lihtsalt tegelikult siin lösutab. Ma pole kaks päeva Salomet näinudki," olin üsna pahane.

"Sa oled ju haige olnud. Ema küll pahane pole, et sa siin elad ja homme on Salome sul nagu nii jälle käeotsas. Ema just eile kiitis sind, et oled tegelikult väga tubli ja hea lapsehoidja, et saad ka järgmine suvi siia tulla, kui ise tahad ja sul aega on. Pealegi ei maksta ju sulle selle eest nii palju, et peaksid hoidma," seletas poiss pikalt.

"Mulle makstakse, kui ma hoian ja teise poole palgast läheb siia. Ma võiksin ju sama hästi seal ühikas magada. Miks te üldse mu siia lubasite, kui kõik teised teie töötajad kuskil pead-jalad koos peavad hakkama saama?" ei saanud ma aru, miks mulle erandeid tehti.

"Esiteks sa oled lapsehoidja ja pead olema kogu aeg lapse juures. Teiseks oli Salome sinusse nii kiindunud kohe, kui sind nägi. Ja ei te miks? Sest ta tundis su ära. Kolmandaks on ühikas kõik kohad juba täis," tõi poiss põhjuseid nii nagu ta võiks seda rida veel jätkata, kuid ta oli lihtsalt juba tähtsamad välja toonud ning jätkas siis: "Pealegi on minu arust hea, et sa mõnda aega välja ei lähe, sest kui sul tõesti esinevad ka teatud võimed võid sa olla väga haavatav. Teha asju, mida pärast kahetsed."

"Ma ei tea, mis võime on see, et su emotsioonid kogu aeg muutuvad. See pole võime. See on vastik! Tahan ise oma tundeid kontrollida," ei olnud ma tegelikult sellest sentsitiivsusest huvitatud. 

Ei muidugi, kui ma saan endale võimed nagu Marilyn Kerrol ja võiksin seal tuleproovi saates teha head show'd siis miks mitte, aga see on jabur, mis siin toimub.

"Küll sa hakkad," ohkas poiss ja tegi siis väikese noogutuse: "Söö nüüd."

Ega tegelikult hakkangi ma üha rohkem ja rohkem kõiki enda ümber kartma. Mis siis, kui tegelikult Johan ise tahab minult mingit energiat varastada või mind ära needa. Mis siis, kui tal on õigus seoses Lucasega? Mis siis, kui ma tõesti olengi varsti selgeltnägija? Mida ma siis tegema peaks? Keegi ei suudaks mind üllatada ja ma tunneksin alati ära, kes tahavad mulle halb aja, kes head. Siis poleks enam ju mõtet mitte millekski, sest mulle meeldib põnevus, mitte ette nägemine. See oleks kõige jubedam, kui näen kellegi surma ette ega saa seda takistada.