Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

8. Peatükk

Aaaaaaaaa!  See polnud uni! Ta on siin! Ma Kargasin praegu õhku. Mõttes hüplengi üles alla nagu kirp!

Hingasin sisse sügavamalt kui kunagi varem.

Jess!

Korraga kuulsin koputust uksel, mis mu päriselt üles äratas.

"Lucy? Kas sa oled üleval? Kas sa teeks Salomele patsi ja aitad ta riidesse panna? Ma pean ennast ka valmis panema," kuulsin Helena häält.

Õigus. Sünnipäev.

"Ja, kohe olen üleval!" hüüdsin kiirelt, et teda veenda mitte sisse tulema. Selle karjumise peale ehmatas ka Johan üles ja oleks ta siis lihtsalt ehmatanud. Ma traumeerisin teda!

"Aa! Mida ma siin teen?" läks ta närvi ja siputas endal kiirelt teki pealt.

"Kuss. Su ema on ukse taga," üritasin teda vaigistada.

"Lucas," kuulsin poisi pominat. Ta tõmbas kardinad ette ja tegi rõdu ukse lahti.

"Tee end korda," ütles ta enne, kui rõdule kadus.

Ma ei häbeneks vist tema ees enam midagi. Olen talle kõike juba endast rääkinud.

Vahetasin enda viisaka kleidi lühikeste pükste ja halli topi vastu ning juuksed kammisin läbi ja sidusin krunni nagu mulle ikka meeldib.

Nii olingi valmis. Tavaline rõõmus Salome ei tervitanud mind. Ta ei rääkinud mitte ainsatki sõna. Ta ei pidanudki, sest tundsin, et ta teab, mida ma arvan, et ta teab.

Ma kartsin, et ta teab, et sooritasin öösel mõrva.

Kui talle roosa pluusi ja retuusid jalga aitasin ütles tüdruk enne lahkumist veel: "Õhtuni."

See sõna tekitas minus hirmu. Nagu oleks ta mulle öelnud, et võtku mind surm. See kõlas nii jubedalt.

"Kop kop," ütlesin samal ajal, kui rõduuksele koputasin. Johan istus ikka veel seal.

"Saatsid Salome ära?" küsis ta süngelt, mille peale noogutasin ja istusin teisele poole klaasist lauda.

"Sa oled sama sünge, kui Salome," laususin murelikult ja otsisin poisi pilku, mis minuni ei jõudnudki.

"Lucasel oli kõiges õigus. Ma olen täpselt sama sugune nagu temagi. Kalk ja hoolimatu mölakas. Tema lihtsalt oskas ka selle teadmisega enda elu rõõmsaks ja elamise väärseks teha. Ma poleks pidanud sulle sedasi haiget üldse tegema. Sa oled tore tüdruk ja ma kahetsen, et sind sellisesse maailma segasin," rääkis Johan iga lause lõpus neelatades.

"Anna andeks. Ma lihtsalt tahtsin sinuga koos olla ega mõelnud sellele," voolasid ta silmist pisarad.

"Ma ei mõista. Sa pole mulle haiget teinud. Sa päästsid mu elu," raputasin pead ja võtsin ta kätest kinni, mis olid jääkülmad, kuigi õues tõusis temperatuur iga minutiga.

"Lucas oli palju ausam, kui mina. Ta lihtsalt oligi tibimagnet, aga ta ei valetanud. Pealegi on ta kogu aeg tähelepanu otsinud ja teinud vigureid," rääkis Johan ega tahtnud rääkida enda tõdedest, kuid siiski see lõpuks kostus: "Nii, kui ma sind nägin teadsin, et oled eriline omal moel. Tundsin su ära. Mu ema ei taha tegelikult, et oleksin sinuga koos. Kui ma Tallinnasse gümnaasiumisse läksin siis mul polnud ainsadki sõpra. Ega neid mul pole praegugi, aga seal tekkisid mul sõbrad, kuid väga kahtlased. Ma muidugi aru ei saanud ja arvasingi, et kõik on lahe ja pull. Ema üritas mind sellest välja tirida. Isa pani rangeid karistusi peale, aga ma ei kuulanud neid. Isegi vend rääkis, et ma ei tohiks nende poole ka vaadata. Nüüd kahetsen elu lõpuni."

"Sul on sõpru. Vähemalt üks ja see olen mina," üritasin teda lohutada.

Poiss tõusis toolilt püsti ja nõjatus vastu rõduäärt ning rääkis edasi: "Aga sa ei tohiks. Ma võin ikka veel sind sinna samasse solgiauku tirida. Mul üks kõik, mida sa arvad, aga tõde pead teadma, et olin gümnaasiumis narkar, enesepiinaja ja täielik psüho. Mul pole õrna aimu ka, kuidas kooli lõpetatud sain."