Purunev klaas

1. peatükk

Äratuskell helises ja ma ärkasin rahulikult üles. Läksin kööki ja sõin natuke võileibu. Ema oli köögis ja hakkas rääkima:

„Tere hommikust!"

„Tere hommikust!" ütlesin.

„Isabella, kuidas sul koolis läheb?" küsis ema.

„Eks ikka hästi," vastasin, (Ma ei taha emale oma ebamugavustest rääkida. Ma ei taha, et ta muretsema hakkaks.) „aga kuidas sinul tööl läheb?"

„Oi jah.." vastas ema, „viimasel ajal on päris palju tööd ja poes on palju ostjaid, aga ega ma ei nurise, mul läheb päris hästi. Aga kõik on tore, kui sinul läheb hästi!" Ma teadsin, et ema ei mõelnud seda päris nii, aga mul ei olnud eriti tuju emaga jutustamiseks. Ütlesin emale: „Kuule, ma panen ennast hakkama ja lähen kooli."

„Hea küll!" ütles ema.

Pesin hambad ja näo. Läksin oma tuppa ja panin selga triibulise pluusi, peale helesinise pusa ja jalga tavalised sinised teksad. Juuksed kammisin oma tavalisse hobusesabasse. Mul on pikad heledad juuksed, mis tahavad (nagu arvatavasti ka mitmel teisel tüdrukul) kogu aeg sassi minna ja mitte eriti minuga koostööd teha. Kui kõik oli valmis pandud, siis panin peale oma roosa jope ja jalga tennised. Praegu on üsna sombune sügis, nii et panin mütsi pähe ja kindad kätte.

Läksin jalgrattaga kooli ja koolis oli jälle tavaline päev. Kõik olid kellegagi koos ja naersid ning mina tüüpiliselt üksi. Mul on vähemalt vedanud, et mind koolis ei kiusata. Kui ma olen vahetundides üksi, siis ma näiteks joonistan või loen mõnda raamatut. Praeguseks olen läbi lugenud päris palju raamatuid ja kaustikus on mul päris palju joonistusi ka.

Ma ei käi ka üheski huviringis, sest mul pole mingit huvi ja ilma sõpradeta pole huviringides lõbus ka. Mulle meeldib pigem mõelda ja teha ise selliseid rahustavaid ja teraapilisi tegevusi, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Ma tean, et paljud inimesed ütleksid siinkohal, et ma peaksin ikka sotsialiseeruma teistega ja kõike muud, aga ma ei leia, et ma oleks väga selline lihtsasti sotsialiseeruv inimene ning ma ei leia selleks ka sobivat viisi.

Kui see igav koolipäev läbi sai, läksin jalgrattaga poest läbi ja ostsin omale natuke kommi ja siis läksin koju. Seekord ootas mind kodus tõeline üllatus.

„Isabella, ma mõtlesin, et sa oled alati unistanud endale kassipoega ja nüüd ma siis ostsingi sulle kassipoja!" ütles ema. See tuli mulle nüüd küll täieliku üllatusena! Ema ei ole kunagi eriti pooldanud meile looma võtmist, mis nüüd siis juhtus?!

„Ema, millest sul nüüd selline ootamatu mõte tekkis?" huvitas mind.

„Ma mõtlesin, et siis sul pole siin üksinda kodus olles nii igav ja ma arvan, et see on sulle nii rõõmuks kui ka parajaks katsumuseks. Tegelikult ma mõtlesingi, et meil on siin kahekesi päris igav muidu," tahtis ema mind rõõmustada ja kui aus olla, siis tal õnnestus see.

„Aitäh, ema! See on nii tore, ma olen tõsiselt õnnelik!"

„Siis on ju hästi, kui sulle meeldib!" ütles ema.

Kass oli musta värvi ja valgete käppade ja sabaga. Ma ruttasin kassile süüa ja juua panema ja mõtlesin, mis kassile nimeks panna. Lõpuks otsustasin, et panen kassi nimeks Liisa. Ema oli poest ostnud talle väikese pesa magamiseks, süüa, ronimispuu ja mänguasju.

See oli tõesti väga hea päev ja ma unustasin natukeseks kõik oma mured. Ma õppisin oma kodused tööd ära ja kuna olin päris väsinud, siis heitsin voodisse. Voodis olles võtsid siiski, olenemata kõigest, jälle maad mõtted sõpradest, koolist ja muust sellisest, millele ma tegelikult absoluutselt ei tahtnud mõelda. Kuid mõtted ei lahkunud. Nad otsustasid mu pähe jääda niikauaks, kuni ma suudan nendele vastu hakata.

Loodan väga, et teile meeldis esimene peatükk ja varsti tuleb teine!