Purunev klaas

6. peatükk

Kell oli umbes kaks päeval ja otsustasin, et enne, kui hakkan tädi juurde kõndima, käiksin poest läbi ja ostaksin veidi süüa. Ostsin poest mõned pirukad, jäätise, viinamarju ja kohvi, sest arvasin, et kindlasti mu tädi joob kohvi.

Tädi juurde kõndides sõin jäätist ja läks ainult natuke aega, kuni seisingi tädi ukse taga. Ma tundsin end ebakindlalt, kui uksele koputasin. Ukse avas ilus ja naeratav naine. Tal olid õlgadeni heledad juuksed ja pruunid silmad, just nagu mu isalgi olid, kuigi mu isal olid natuke lühemad juuksed. Tundsin kergendust talle otsa vaadates.

„Tere!" ütles ta.

„Tere," vastasin ma, „mina olen Isabella."

„Isabella!" hüüdis ta, „ma ei ole sind nii kaua näinud ja sa oled nii palju muutunud!"

Ta kutsus mind sisse ja oli minu tuleku üle päris üllatunud. Ma andsin talle kohvi ja ta ütles, et ta väga armastab kohvi juua ja oli õnnelik väikse kingituse üle. Ka mina olin õnnelik, et mulle vaatas vastu rõõmsameelne ja kaunis tädi, mitte nagu vahel filmides, selline räpases kodus, keset pudeleid elav ja agressiivne inimene. Mul oli, mille üle tänulik olla.

Nele maja oli väga tema iseloomule sarnane. See oli hubane, mõnus ja kodune ning kõik toad oleks sulle nagu vastu naeratanud. Nii mõnus oli seal olla, et ma isegi ei mõelnud sealt lahkumise peale.

Köök oli mõnusalt väike ja väga kaunilt sisustatud. Kuna enamused asjad majas olid puust, siis olid muidugi ka laud, kapid, toolid ja kõik muu selline puust. Väikese ümmarguse laua taga olid kolm tooli, millel olid väga ilusad puust nikerdatud elemendid ning ühe tooli peal istus kass.

Nele pakkus mulle kohvi, kuigi ma enamasti ei joo kohvi, aga seekord otsustasin proovida ning kusjuures, see maitses nii hästi. Kohvi kõrvale sõime pirukaid ja rääkisime juttu.

„Kuidas su ema lubas sul siia tulla, Isabella?" küsis tädi. Ma ei teadnud, kas rääkida talle tõtt või mitte, aga tema silmadesse vaadates ma lihtsalt ei suutnud valetada, sest need silmad olid nii siirad.

„Ma ei rääkinudki oma emale, et siia tulen," ütlesin.

„Selge," ütles ta, „ma ei pahanda sinuga sellepärast, sest ma isegi ootasin sinuga kohtumist, aga ära sellega liialt harju."

„Millega?" küsisin.

„Valetamisega."

Teadsin, et tal on õigus. Natuke aega valitses vaikus, kuni uuesti rääkima hakkasime.

„Aga ütle mulle parem, miks mu ema mul sinu juurde tulla ei luba?" küsisin.

„Isabella, seda on raske seletada."

„Mis mõttes?"

Ta kahtles täpselt samamoodi nagu mina enne, kui ei suutnud otsustada, kas rääkida talle tõtt või mitte. Lõpuks ta tegi sama otsuse, mis minagi, valis tõe.

„Palun ära räägi oma emale, et mina sulle seda rääkisin, Isabella" ütles ta.

„Olgu, aga räägi juba."

„Su ema... ta ei ole sulle päris tõtt rääkinud."

„Mis mõttes?"

„Sinu isa koha pealt," seletas ta, „või noh, õigemini su isa surma koha pealt."

„Miks mu ema oleks pidanud mulle mu isa surma kohta valetama?"

„Sest ta ei surnud tegelikult avariis."

„Kuidas siis?" tundsin ma juba suurt huvi. Tegelikult ma ei teadnud, kas olen vastuseks valmis, aga ma teadsin, et tahan tõde ja vastuseid.

„Ta tapeti," vastas Nele.