Purunev klaas

2. peatükk

See oli mu õnnepäev. Läksin kooli nagu tavapäraselt ja nagu õpetaja meile rääkis, tuli meie klassi vahetusõpilane. Ma olin selle juba ära unustanud. Vahetusõpilane oli tüdruk nimega Marissa. Meie klassi tüdrukud võtsid teda hästi vastu ja mina samuti. Marissa tundus rõõmsameelne, sõbralik ja hea tüdruk. Tal on pikad tumedad juuksed ja pruunid silmad. Tegelikult tundus ta mulle lausa huvitav ja põnev inimene. Marissat vaadates mõtlesin, et varem või hiljem leiab ta meie klassist omale mõned sõbrannad, kellega ta hakkab koos olema ja väga võimalik, et mind mõnitama.

Esimesed paar tundi Marissa harjus meie kooli ja klassiga. Kui koolitunnid olid lõppenud, hakkasin ma koju minema, aga äkki nägin, et Marissa kõnnib minuga sama teed ja ta hakkas minuga rääkima: „Tere, Isabella!"

„Tere!" ütlesin mina veidi imestunult, aga samas ka veidi ükskõikselt mõeldes sellele, et miks peaks mina talle huvi pakkuma ja ma ei imestaks, kui teised tüdrukud selle taga oleksid.

„Mulle tundub, et sa oled enda klassis natuke üksildane. Kas see on nii?" küsis Marissa.

Ma ei hakanud valetama ja vastasin ausalt: „Jah, see on tõepoolest nii. Aga miks see sind huvitab?"

„Noh, mulle ei meeldi vaadata, kui keegi nii üksi on. Võib-olla ma saaksin sind aidata või mis sa arvad?" rääkis Marissa.

„Võimalik," vastasin mina, „aga kuidas?"

„Ma ei tea. Kas sa tutvustaksid mulle siinset ümbrust?" küsis Marissa.

„Hea meelega," vastasin mina.

Tee peal rääkis Marissa, et ta on pärit Tartust ja ta käib seal koolis. Me läksime koos kohvikusse, poodi ja leidsime aega isegi kinno minna. Me vaatasime „Tuhkatriinu" filmi ja see oli päris lahe. Meil oli koos päris lõbus ja me leppisime kokku, et homme näitan talle enda kodu ümbrust ja kutsun ta enda juurde. Pärast seda läksingi koju ja Marissa läks perre, kus ta ööbis. Kui ma koju kõndisin, oli mul kuidagi eriline tunne sees, et ma ei ole enam nii üksildane ja varsti läheb kõik ülesmäge. Ma olin rõõmus ja mul oli väga hea olla. Koju jõudes õppisin ja tegin süüa. Ema oli juba koju jõudnud ja küsis mult nagu ikka: „Kuidas sul koolis läks?"

Ma ütlesin: „Hästi, meie klassi tuli vahetusõpilane nimega Marissa ja ta on päris tore. Aga kuidas sul tööl läks? Kas sul oli jälle kiire päev?"

„Jah, päris kiire," vastas ema, „aga pole hullu."

„Olgu," vastasin mina.

Me ei rääkinud eriti ja ma läksin oma tuppa ja vaatasin telekat, lugesin, olin arvutis ja siis oli kell juba järsku nii palju, et mõtlesin, et lähen magama. Ma mõtlesin magades ikka sellele, et äkki ma saangi omale sõbra. Mul on ju veel see võimalus. Ma tundsin, et mul on teistsugune tunne kui muidu ja jäin magama.

***

„Äratus," hüüdis ema, „sa unustasid omal äratuse panna, sa oleksid sisse maganud. Sul vedas."

„Aitäh, ema, et sa mind äratasid. Ma ei tea, miks ma äratust ei pannud," vastasin. Tegelikult ma teadsin, miks ma äratust ei pannud. Ma unustasin seda teha, sest ma olin ärevuses selle uue sõbra mõtte pärast. See on nii imelik, kuidas keegi võib su mõtted viia täielikult eemale, nii et sa võid isegi kaotada oma harjumused ja rutiini.

Täna panin ennast teistmoodi riidesse ja ma ei tea isegi, miks. Panin selga musta pluusi ja roosa pusa ning jalga mustad retuusid mustade tennistega. Ma ei tea, miks ma ennast nii mustalt riidesse panin. Juuksed sättisin samuti teistmoodi kalasabasse. Sõin ema tehtud putru ja läksin kooli. Mulle tundus, et koolis ei ole täna kõik nagu tavaliselt. Astusin klassi ja nägin, et kõik tüdrukud tahavad Marissaga sõbrustada. Mul hakkas natuke kurb tunne, aga see lakkas, sest kui Marissa mind nägi, siis tuli ta minu juurde ja me läksime natuke kaugemale ning ta rääkis: „Täiesti õudne, kuidas need tüdrukud mind tüütavad. Käivad mul igal pool järgi ja räägivad."

„Nagu näha, siis nad vist on tõesti sinusse kiindunud," ütlesin Marissale.

„Jah, kui sa ausalt tahad teada, siis sina meeldid mulle neist rohkem. Nad ju poevad mulle ja mina pugemisest lugu ei pea," ütles Marissa.

„Tõesti?" küsisin.

„Jah, tõesti," vastas ta.

Ma sain aru, et Marissa on väga lahe tüdruk. Ma tahtsin teda tundma õppida. Kuna ma istun koolipinkides üksinda, siis oli mul tänasest alates pinginaabriks Marissa. Teised tüdrukud vaatasid mind imestunud pilguga. Kui meil tunnid lõppesid, läksid peaaegu kõik tüdrukud Marissa juurde ja rääkisid midagi sellist: „Marissa, kas sa tahad täna koos kinno minna?" ja „Marissa, tule, ma näitan sulle seda ümbrust." Ja kui Marissa ütles: „Ei, ma ei saa, ma olen täna koos Isabellaga," vaatasid kõik kohe mulle otsa, aga ma ei teinud sellest välja.

Siis läksimegi Marissaga minu juurde ja ma näitasin talle oma kodu ümbrust ning ta sai tuttavaks minu emaga. Läksime minu tuppa ja kui ta nägi pilte Londonist minu toa seinal, jäi ta neid pikalt vaatama ja küsis: „Kas sa neid pilte mulle ei tahaks anda? Mulle nii väga meeldib London. Ma nii tahaks sinna minna."

„Tõesti? Mina ka," ütlesin Marissale.

„Päriselt?" küsis ta.

„Jah, ma vaatan kogu aeg pilte Londonist ja see on minu suurim soov!" ütlesin.

„See on ju nii tore," rääkis Marissa, „mõtle, kui me läheksime koos Londonisse. Ma tean, et seda ilmselt mitte kunagi ei juhtu, aga see oleks ju nii tore!"

„Tõepoolest," vastasin ma, „meil on nüüd vist üks ühine suur soov."

„Nii lahe," ütles ta.

Me rääkisime oma ideest ka pärast söögilauas mu emale ja tal oli hea meel, et meil on ühised soovid ja eelkõige oli tal hea meel, et mul on nüüd sõbranna. Ma teadsin, et teda saab nüüd minu sõbrannaks nimetada. Me olime koos arvutis ja vaatasime pilte Londonist ja kuulsustest ja vaatasime moeshowsid. Meil olid väga sarnased arvamused. Kui me vaatasime parajasti telekast mingit kleitide saadet, siis ta küsis mult otse: „Miks sul sõpru pole, Isabella?"

„Ma ei tea. Ma ei ole eriti selline nagu mu klassi teised tüdrukud, kes tahavad silma paista ja nii. Ja kuna ma silma ei paista, ei taha keegi minuga sõbrustada ka," vastasin.

„Mina tahan," ütles Marissa, „mulle ei meeldi vaadata inimesi, kes on nii üksildased. Ausalt öelda pole mul ka enda koolis sõpru ja ma ei tea, miks siin tahavad sinu klassi tüdrukud minuga sõbrustada. Mul ei ole tõesti eriti sõpru. Ainult mõned üksikud minu klassist teesklevad, et on minu sõbrad ja siis räägivad minust taga. Need ei ole ju ometi sõbrad, aga sa ei tundu selline. Ma saan sinust aru, sest ma olen ise samasugune."

„Seda on tõsiselt hea kuulda," ütlesin, „sest ma arvasin, et ma olen ainuke üksik inimene siin maamunal.. või noh, mitte päris, aga siiski ma arvasin, et minu võimalus sõpru leida on seal kuskil nulli ja kümne protsendi vahel. Ma ei teadnud, mis on sõprus. Nüüd ma tean."

„Aitäh! Ma arvasin, et kui ma tulen siia kooli vahetusõpilaseks, et mind ei võeta väga hästi vastu, aga nähtavasti ma eksisin. Ma leidsin siit ju isegi omale tõelise sõbra, esimese kahe päevaga, suudad sa seda uskuda?" ütles ta.

„Ei, ei suuda," ütlesin, „ja mina arvasin, et ma ei saagi omale vist kunagi sõpra ja ei saa tunda sõprust."

Me naersime ja tegime koos muudki põnevat (näiteks lollitasime Snapchat'i filtritega ja veetsime veel natuke aega sotsiaalmeedias), aga osa meie ajast kulus õppimisele. Marissale ei meeldinud õppida, aga ma palusin teda ja siis me õppisimegi koos, kuni tuli aeg Marissal oma praegusesse koju minna, kuhu ta tegelikult üldse ei tahtnud minna, sest seal olevat üks minu klassiõe nõme õde, kes teda kiusab. Kui Marissa koju läks, siis tuli ema minu tuppa ja hakkas rääkima: „Isabella, mul on nii hea meel, et sa leidsid omale sõbranna! Hoia seda sõprust. Sõprus on nagu klaas: kord kukub ja jääb terveks, teinekord ainult vääratab ja puruneb igaveseks!"

Need olid kuldsed sõnad ja ütlesin seda ka emale. Kui ema mu toast välja läks, võtsin arvuti ja rääkisin Marissaga veidi veel. Mõtlesime, et homme teeksime jälle midagi koos, sest meil oli tõesti koos väga tore ja jõudsime otsusele, et lähme poodidesse šoppama.