Purunev klaas

8. peatükk

Järgmistel päevadel läkski mul koolis natuke paremini, kuna olin paljud oma tööd uuesti teinud ja pingutanud rohkem. Lisaks oli koolis parem käia, sest sain mõnes vahetunnis Looraga rääkida, siis kui tal Gerliga mingi väga põnev jutt või tegevus pooleli ei olnud. Gerliga ma väga ei suhtle, õigemini ma ei suhtle temaga väljaspool kooli, aga koolis natuke ikka või noh... niipalju, kui ta koolis on, sest ta on päris mitmest tunnist poppi teinud ja mitmel päeval valetanud, et ta on haige. Tegelikult on ta liiga paljude põhjuseta puudumiste eest isegi käskkirja saanud.

Pärast kooli ma mõtlesin, et peaksin tegelema oma isa looga, sest see huvitas mind väga ja ma lihtsalt ei tahtnud alla anda. Mu ema ei oleks seda kindlasti heaks kiitnud, nii et pidin jälle salaja tegutsema, aga Nele oli mind juba piisavalt aidanud. Otsustasin, et alustan sellest hotellist, kus isa tööasjus pidi olema. Hotell on natuke linnast väljas, aga sellest pole hullu, sest oma isa pärast võiksin reisida kuhu tahes, isegi siis, kui ta enam elus pole.

Õnneks oli reede ja mul polnud vaja õppida, seega võtsin kohe ette käigu hotelli. Ma tegelikult ei uskunudki, et ma sealt mingit infot saan, sest nad ei pruugi sealt isegi midagi teada ja isegi siis, kui nad midagi teaksid minu isa ja ta surma kohta, siis miks nad peaksid seda minuga jagama, ma pole ju mingisugune uurija. Siiski ma tahtsin minna hotelli, kasvõi sellepärast, et mu süda saaks natukenegi rahu.

Viisin oma koolikoti peale kooli koju ja võtsin kaasa ühe pildi isast, loomulikult oma telefoni, arvuti ja rahakoti ning veel paar isaga seotud asja. Ütlesin emale, et saan jälle Loora ja Gerliga kokku ning lootsin, et ta midagi ei aima. Tundsin ennast halvasti sellepärast, et olin päris palju valetanud ja varjanud oma tegevusi ema eest. Ma ei tahtnud vaevata oma niigi muresid täis pead veel selle mõttega, et mida teeks ema siis, kui ta saaks mu saladustele jälile, nii et ma lihtsalt ignoreerisin seda mõtet.

Sõitsin bussiga hotelli juurde ja sinna sisse minnes nägin, et see koht on üliilus, see oli rohkem nagu villa kui mingi hotell. Seal rippusid laes suured lühtrid, juba olid väljas jõuluteemalised dekoratsioonid ja jõulutulukesed, treppide käsipuud olid kuldsed, fuajee oli rohkem nagu saal, kus oleksid vabalt võinud toimuda (võib-olla toimusidki) ballid, sest see oli tõesti nii suursugune, luksuslik ja elegantne koht. Ma ei suutnud uskuda, et minu isa sellises kohas peatus, aga samas mõistsin, sest tal oli ju siiski selline töö.

Ma ei teadnud, kust alustada ja otsustasin registratuuri kõndida. Olin päris kindel, et ei saa midagi teada ja arvatavasti peaksin kohe tagasi astuma. Läksin registratuuri ja minu õnneks oli seal üks lahke ja sõbraliku näoga mees, kelle poole ma pöördusin: „Tere!"

„Tere, tütarlaps," naeratas ta, „kas saan teid kuidagi aidata?"

„Jah," ütlesin küll natuke kahtlevalt, aga jätkasin, „nimelt umbes aasta tagasi mu isa ööbis siin tööasjus ja ma tahaksin teada, kas temast on mingeid jälgi või kas saaksite öelda, kui kauaks ta jäi."

Mees muutus näost natuke kahvatuks ja tõsiseks ning mulle tundus hetkeks, nagu ta teaks midagi, aga see tunne kadus kiirelt.

„Vabandage, neiu, aga meie ei tegele siin surmajuhtumitega, vaid pakume inimestele lõõgastust ja puhkust ning loomulikult ööbimiskohta. Kahjuks ei saa ma teid aidata, preili, küll aga saan teile öömaja pakkuda."

„Kas te tõesti ei saa siis midagigi teha? Ma tõesti ei tea, mida peale hakata! Isa oli mulle kõige tähtsam inimene üldse ja ta hoolis minust kõige rohkem, hoolimata sellest, et tal oli väga palju tööd. Lähedasi inimesi on minu ümber väga vähe ja ta oli nendest kõige olulisem mulle! Kas te ometi mõistate?" selgitasin registratuuri mehele ja lootsin, et äkki ta siiski teab midagi, sest ma olin ju näinud tema ehmatust sekundiks.

„Ma ju ütlesin teile, et meie ei tegele sellega, aga võtke parem see raamat, sest ma tean, mis tunne võib olla kaotada oma isa ja see raamat on üks parimaid, mida oskan soovitada," sõnas ta silma pilgutades ja ulatas mulle raamatu, mille nime polnud ma kunagi kuulnud ning ma võtsin raamatu veidi pettunult vastu.

„Võib-olla te siiski sooviksite veeta öö meie toredas hotellis, sest meil on siin mitmesugused võimalused lõõgastumiseks," moosis ta mind, „näiteks saate süüa meie peenes restoranis, tunda ennast puhanult meie spaas ja nautida erinevaid tegevusi meie mängudetoas."

„See kõlab küll väga ahvatlevalt, aga ma pole päris kindel, et ma saan," sõnasin, sest polnud päris kindel, kas mu ema lubaks seda, kuigi ahvatlus oli suur.

„Kindlasti saate, me võime teile jõuluaja puhul soodustust teha, sest jõuluajal peavad inimesed olema helded ja lahked üksteise vastu," lausus mees, kelle nime ma ei teadnud, aga kes tundus siiski väga mõistev.

„No hea küll," andsin ma lõpuks ahvatlusele järele.

„Palun täitke siis see registreerimisleht."

Ma tundsin end päris õnnelikuna, sest nüüd avanes mul lõpuks võimalus korra kõik oma mured unustada ja lõõgastuda kohas, kuhu ihkaks kindlasti iga inimhing. Uskusin, et kindlasti on sellisel kohal ka pirakas hind ja et võib-olla ei jõua ma sellist hinda välja maksta, aga tegelikult polnud see nii, sest siin olid tõesti inimesed väga vastutulelikud ja eriti jõuluajal ning ilmselt sellepärast neil siin nii palju kliente käibki.

Mees juhatas mind oma tuppa ja sinna sisse astudes löödi mind imestusest pahviks. Kuidas saab ühes kohas nii ilus olla? Tuba oli ehitud samuti paljude jõuludekoratsioonidega, voodile oli volditud rätikust luik, kõikjalt kiirgasid vastu kuldsed, punakad ja rohekad toonid, ometi ei olnud jõulud veel alanud. Kuidas ometi nad seda teevad? Ma tõepoolest sooviksin, et elaksin siin või kasvõi töötaksin, sest see oleks parim koht, kus töötada, ükskõik, mis töö see ka poleks. See hotell oli nii lummav ja kõige ilusam, mida olen oma elus näinud ja mille olemasolust mul polnud varem aimugi. Ma tänasin mõttes oma isa, kes oli mind selle kohani siin juhatanud.

Spaad ja restorani ma küll ei külastanud, aga seda polnudki vaja, sest mul oli muudki põnevat vaadata ja teha. Mind huvitas raamat, mille mees registratuurist oli mulle andnud ja ma avasin selle. See oli psühholoogiline ja minu jaoks isegi üpris huvitav raamat, sest mulle meeldib psühholoogia ja varasemalt olen tahtnud psühholoogiks saada, kuid hetkel ma ei teagi, kelleks ma saada tahaksin. Lappasin raamatu kiiresti läbi ja hakkasin seda just ära panema, kui äkki märkasin, et midagi oli raamatu lehtede vahele pistetud. Seal oli kirjas: „registratuur – 20.00" Ma arvasin alguses, et see on lihtsalt mingi mõttetu paber, mis on kogemata raamatu vahele sattunud või lihtsalt prügi, aga mida enam ma sellele mõtlema hakkasin, seda enam hakkas mulle tunduma, et see on minuga seotud. Lisaks meenus mulle mehe silmapilgutus ja ma otsustasin, et lähengi kella kaheksast ja uurin asja.

Kell oli kaheksa saamas ja ma olin natuke närvis, sest ma kartsin, et võib-olla ma saangi nüüd midagi oma isa kohta teada. Kõik tundus sellele viitavat. Võtsin ennast kokku ja läksin alumisele korrusele. Mul oli kaasas ainult üks asi: minu isa pilt. Võib-olla ei saa ma midagi teada või võib-olla polnud see kirjake üldsegi minule mõeldud, aga lootsin ja lootmine tõrjus eemale kõik teised ebameeldivamad mõtted.

Jõudsin registratuuri juurde ja seal polnud näha kedagi peale abivalmi hotellitöötaja ja minu. Ta viipas mulle käega, et talle järgneda ja seda ma tegin. Me kõndisime läbi pika koridori ja ta viipas vasakpoolse kabineti poole, kuhu sisse astusime. See kabinet oli samuti väga kaunis nagu terve maja ja mul lubati istuda.

„Miks te mind näha tahtsite?" alustasin juttu.

„Sest mul on sulle nii mõndagi rääkida, mis võib sind huvitada."

„Mida?" küsisin imestunult, kuid aimasin juba ette.

„Sinu nimi on Isabella, kas pole?"

„Tõsi, mu nimi on tõesti Isabella, aga mis siis?"

„Ausalt öelda ma siiski tean sinu isa kohta paari asja."