Purunev klaas

5. peatükk

Jõudiski kätte see päev, kui Marissa pidi tagasi Tartusse minema. Mul oli sees väga raske tunne. Esiteks sellepärast, et me olime tülis ja teiseks sellepärast, et ta läheb ära ja ma elan jälle oma tavapärast ning sõpradeta elu. Me saatsime emaga Marissa bussijaama ja ütlesin bussijaamas Marissale lihtsalt: „Head aega, Marissa, võib-olla kunagi veel kohtume!"

Seda viimast poolt ütlesin puhtast viisakusest ja Marissa ütles: „Võib-olla tõesti, Isabella. Nägemist!"
Järgmised päevad olid kohutavad. Ma pidin istuma üksinda ja mitte keegi ei rääkinud minuga. Õpetaja ütles, et meil on tulemas kahepäevane klassiekskursioon ühele saarele, mille nimi on Muhu. Kui ta seda ütles, oli mul väga halb meel, sest see oleks võinud olla mõni nädal ennem, kui me Marissaga tülis polnud. Ma ei tahtnud klassiekskursioonile minna, aga ma läksin ikkagi ja see oli tõepoolest kohutav.

Ma istusin bussis üksinda ja lugesin raamatut, aga mind hakkasid häirima hääled, mis tulid minu kõrvalistmetelt. Nimelt on mul kaks nõmedat klassiõde: Helena ja Ketly, kes kogu aeg eputavad ja üritavad poistele meeldida. See on kohutav ja kui nad minu kõrval istusid, oli see veel eriti kohutav ning ma ei saanud raamatule keskenduda. Õpetaja ütles, et oleme kohal ja õnneks ma ei pidanud praegu rohkem nende tüdrukute lähedal istuma. Käisime Muhu vaatamisväärsuseid vaatamas ja see kõik oli päris põnev ja siis läksime ööbima.

Ööbimiskohas teised veel jooksid ja tundus, et neil oli väga lõbus, aga mina istusin niisama ja mõtlesin. Hetkeks käis mu peast läbi mõte, et Marissa võiks siin olla, aga surusin selle kohe maha. Ma saan ka ilma temata hakkama.
Natukese aja pärast tulid Helena, Ketly ja veel üks mu õel klassiõde Aliine minu juurde ja hakkasid mõnitama: „Noh väike pardipoeg, istud siin ja nutad Marissat taga, jah!"

„Jääge vait!" ütlesin ja mul oli kohutavalt halb tunne.

„Oi-oi! Kas pardipoeg oskab prääksuda ka või?" noris Ketly.

„Mida te tahate minust?! Jätke mind rahule!" karjusin. Tundsin, kuidas mitmed silmapaarid jäid mind vaatama.

„Kas sa tõesti arvad, et me tahame sind rahule jätta?" küsis Aliine.

„Minge ära siit," röökisin neile meeleheitlikult, „ma ei taha teid näha!"

Nägin, et kõik kolm tulevad minu poole ja ma lõin Aliinel nina veriseks, aga kahjuks seisis õpetaja ruumis ja jooksis kohe Aliine juurde: „Aliine, tule lähme otsime külma!"

„Sina seisa seal! Sinuga tegeleme hiljem," lisas õpetaja, näpuga mulle osutades.

Ma istusin oma magamisasemele, peitsin pea põlvede vahele ja puhkesin nutma. Kartsin teada saada, mis järgmiseks tuleb. Ma tõepoolest vihkan Helenat, Ketlyt ja Aliinet. Ma isegi ei kahetse oma tegu. Mul on tegelikult ükskõik, mis edasi tuleb. Kas ma saan hullu karistuse või mida iganes, aga ma ei taha enam selles koolis käia. Peaksin emaga rääkima, aga ma tean, mis vastuseks tuleb. Ma ei saaks niikuinii mingisse teise kooli minna. Aga mida ma siis teen? Kõik mu klassi õpilased ju vihkavad mind.

Natukese aja pärast ilmus õpetaja minu juurde ja kutsus mind enda ööbimisruumi rääkima. Õpetajale oli jäetud päris ilus ruum ööbimiseks.

„Miks sa Aliinet lõid, Isabella?" küsis õpetaja.

„Sest Aliine, Helena ja Ketly hakkasid mind mõnitama ja see ajas vihale."

„Sellegipoolest sa poleks tohtinud teda lüüa!"

„Ma tean, aga ta ise provotseeris."

„Sa pead kindlasti Aliinelt vabandust paluma ja karistuseks pead magama teises ruumis ja homme aitama mul siin koristada ja veel selliseid töid teha," sõnas õpetaja.

„Hea küll. Ma palun Aliinelt vabandust ja magan teises ruumis ja aitan teil töid teha."

„Väga hea. Siis ma näitan sulle sinu toa kätte ja võid ennast sinna sisse seada."

Õpetaja näitas mulle toa ööbimiseks kätte ja see ei olnud tõepoolest kõige ilusam, aga mitte ka kõige kohutavam. Seal olid küll ämblikuvõrgud ja mõned putukad, aga nendest polnud hullu. Vähemalt sain ma rahus, omaette olla, ilma, et keegi lärmaks ja mõnitaks.

„Ja nüüd lähme Aliine juurde ja sa palud minu silme all vabandust," ütles õpetaja.

„Hea küll."

Õpetaja otsis Aliine üles ja ütles, et ma paluksin vabandust. Palusin vabandust, aga teda vaadates mõtlesin, et teeksin seda uuesti, kui ma oleksin samas olukorras. Nagu ma juba ütlesin, ma ei kahetse midagi.

Läksin oma väiksesse konkusse, panin tule põlema ja hakkasin oma madratsil raamatut lugema. Raamat oli väga põnev ja kui selle käest panin, siis märkasin, et kell on juba üks. Üritasin magama jääda, aga ei tulnud eriti und ja vähkresin kaua, mõeldes, mida Marissa küll praegu teeb ja jäin lõpuks magama.

Unenäos seisin ma ühes kaunis pargis ja minu kõrval oli mu isa. Ta oli tõsise näoga, aga ilus sellegipoolest. Ta tundus murelik.

„Isabella, ma tean, et sa igatsed Marissat, ma näen seda. Mine ja lepi temaga ära enne, kui on hilja," lausus isa. Ma noogutasin.

***

Hommikul ärkasin õpetaja äratuse peale. Ma pidin hakkama õpetajat aitama. Õnneks õpetaja on meil päris mõistev ja ta ei hakanud mind halvasti kohtlema, vaid ta võttis seda kui ühte konflikti. Teised klassikaaslased polnud veel tõusnud, aga mina pidin töid tegema. Põhiliselt ma lihtsalt pesin eelmisel õhtul pesemata jäänud nõusid ja pühkisin põrandat ja tegin muid selliseid koristustöid. See polnudki tegelikult nii hull, kui võis arvata ja ma sain hästi hakkama.

Järgmisel päeval, nagu arvata oligi, hoidsid kõik minust eemale. Sel hetkel ma mõistsin, et ma vajan Marissat enda kõrvale ning ma teadsin, et ma pean temaga kohtuma ja ära leppima, aga ma ei teadnud, kuidas. See oli nii keeruline.

Käisime veel klassiga erinevates paikades Muhu saarel ja hakkasime tagasi Tallinnasse sõitma. Ma ei tahtnud enda muredega tervet klassireisi ära rikkuda ja seega otsustasin saarest võtta veel viimast ja ma avastasin saarest palju enamat, kui enne. Siin oli ilus ja rahulik ning ma tundsin, et ma tunnen end siin palju paremini, kui seal Tallinnas. Mulle hakkas siin aina rohkem meeldima ja siis mulle torkas pähe üks mõte. Kuna järgmine päev oli laupäev, siis ma mõtlesin, et kuidas oleks nädalavahetuseks siia jääda. Aga oli ainult üks probleem. Nimelt ma ei teadnud, kus ööbida. Sõpru ju mul siin saarel pole ega ka sugulasi... või ehk siiski. Mul tuli meelde, et mul elab ju isa õde siin. Ma küsisingi õpetajalt: „Õpetaja, kas ma võiksin siia jääda? Mul elab tädi siin ja ma saaksin tema juures olla."
„Eks sa ikka võid," ütles õpetaja.
   
Klass läkski minema ja mina jäin oma kotiga Liivale seisma. Ma teadsin, et mu ema ei lubaks selle tädi juurde ööbima jääda. Ma pole kunagi teda näinud ega ta juures käinud. Ema oli öelnud, et see tädi on ohtlik kõigile, aga ma ei uskunud oma ema. Ma tahtsin oma tädi näha. Mul on ju ometigi õigus teada, kes mu tädi on. Aga mul polnud ta telefoninumbrit ja samuti ei teadnud ma ta aadressi. Emale helistada ja küsida ma ju ei saanud. Mis siis nüüd?
   
Ma otsustasin, et võtan aja maha ja lähen istun kuskile kohvikusse. Tellisin piruka ja jäätisekokteili. See oli väga maitsev, aga ma pidin mõtlema, kuidas küll teada saada minu tädi aadress.
   
Pärast pikka aega kohvikus olemist mõtlesin, et see on piisavalt väike saar, et keegi ikka teab, kus mu tädi elab. Seega ma otsustasin, et küsin kõigepealt kohviku ettekandjalt.

"Vabandage, kas te teate, kus elab Nele Kask?" küsisin. Ja uskuge või mitte, aga see naine teadis! Küll see maailm on ikka tilluke, mõtlesin ma.

„Ta elab siin lähedal, umbes kilomeetri kaugusel. Keerad siitsamast paremale, kõnnid umbes kilomeetri ja keerad pärast seda pruuni maja vasakule ja sealt ongi juba teine maja," ütles ettekandja.

"Aitäh teile!"