Purunev klaas

3. peatükk

Hommikul rääkisin emale oma plaanist Marissaga šoppama minna ja palusin natuke raha. Ema andiski mulle raha. Kooli minnes oli mul päris rõõmus tuju, aga kui ma koolis klassi astusin, ruttas Marissa minu juurde ja ütles täiesti meeleheitlikult: „Aita mind, Isabella, palun!"

„Mis juhtus?" küsisin mina.

„See Marta õde, Bella," (Marta on minu klassiõde, kelle juures Marissa ööbib.) hakkas Marissa rääkima, „ta lõikas mu riideid!"

„Päriselt?" küsisin mina.

„Jah. Ma ei taha seal enam olla, Marta ja Bella ema ei tee ka midagi. Ta arvas, et Bella kogemata lõikas käsitöö tunniks riiet ja minu riie läks sinna hulka ja et ma ei peaks üldse muretsema," ütles Marissa.

„Päris õudne. Kuule ma räägin oma emaga, äkki me saame su enda perre võtta," ütlesin mina.

„Aitäh, Isabella, et sa mind aitad. Ma teadsin, et see Bella on imelik, aga et ta nii loll on, seda ma ei teadnud," rääkis Marissa.

„Pole hullu. Muide, me pidime ju minema täna šoppama. Siis saaksid omale uued riided," ütlesin.

„Aitäh, sa oled hea sõber," ütles ta. Jällegi oli seda hea kuulda. Läksime tundidesse ja kui tunnid lõppesid, tulid jälle mu klassiõed Marissa juurde ja hakkasid rääkima: „Tule, Marissa, lähme šoppama või tahad sa hoopis ujuma minna?" ja „Kas tahaksid tulla parki jalutama?" ning palju muud sellist. Ja seekord, kui Marissa uuesti vastas: „Ma ei saa. Ma lähen koos Isabellaga šoppama," hakkasid kõik tüdrukud midagi sellist rääkima, et: „Selle inimesega? Tal pole ju isegi sõprugi?" ja „Ta ei tea isegi, kes need sõbrad ongi!" ja „Ma ei arvanud, et sa nii imelik oled, Marissa!" Ma sekkusin ja ütlesin: „Kui te arvate, et te nii lahedad olete, kui teisi solvate, siis te eksite." Läksime Marissaga nende tüdrukute juurest ära ja Marissa ütles: „Need tüdrukud on ju nii nõmedad. Kuidas nad aru ei saa, et ma ei taha nendega suhelda. Issand jumal, kui sind siin ei oleks, siis ma läheksin siit juba ilmselgelt ära." Ma hakkasin naerma.

„Mis sa naerad?" küsis ta.

„Ei midagi, ma mõtlen, et on ikka väga hea, et ma olemas olen," ütlesin.

„Muidugi."

„Kui kauaks sa siia üldse jääd?" küsisin.

„Kuuks vist," ütles ta.

„Olgu," ütlesin, „mis sa arvad, kas läheksime Ülemistesse?"

„Minugipoolest," ütles Marissa ja läksimegi Ülemiste keskusesse. Käisime erinevates poodides ja läksime raamatupoodi, sest meile mõlemale meeldib kirjandus.

„Mis su lemmik raamat on?" küsis Marissa.

„Mulle meeldivad päris paljud raamatud," rääkisin, „aga kõige rohkem vist „Süü on tähtedel", aga mis sulle?"

„Mulle ka," ütles Marissa ja hakkasime naerma.

„Minu arust on see hästi kirjutatud raamat. Selles on kurbust, aga ka huumorit," ütlesin.

„Jah, ma arvan ka. Ma ei loe eriti raamatuid, aga ma käisin seda filmi kinos vaatamas ja siis ma tahtsin seda lugeda ja see oli üllatavalt hea raamat. Kas sa ka lõpus nutsid?" küsis Marissa.

„Jah, muidugi, see oli nii kurb, kui see poiss ära suri," ütlesin, „sa nutsid ka?"

„Jah," vastas Marissa.

Me läksime Expressionsisse ja ma ostsin sealt endale paar ehet ja kui me sealt poest tulime, siis andis Marissa mulle pool murtud südamest, mis käis kaelas ja mille peale oli kirjutatud „Friends" ja Marissa ütles: „Sa oled mu esimene kõige parem sõbranna ja see on sulle. Minul on samasugune ja selle peale on kirjutatud „Best"-„Best Friends" ja hoia seda kaelakeed."

„Aitäh! Sa oled tõesti mu best friend," ütlesin. See oli üks imeline hetk minu elus. See hetk oli määramatu tähtsusega. Kui me Ülemistest tulime, olin ostnud üllataval kombel meigikoti, kuigi ma ei meigi ennast, aga Marissa käis mulle peale ja siis ma ostsingi omale meigiasju. Siis olin veel ostnud kaks ilusat kleiti ja mõned pluusid, mis meil olid Marissaga samasugused ja retuusid, kõrvarõngad, mis olid meil samasugused, uued pusad, kingad, teksad ja muud sellist. Enamus asjadest olid mul Marissaga samasugused ja neid asju oli päris palju. Kui kodudesse läksime, leppisin Marissaga kokku, et räägin oma emaga, et ta saaks meile kolida ja leppisime kokku, et me paneme järgmine päev samad riided selga.

***

Kui hommikul sööma läksin, rääkisin emaga: „Ema, Marissal on üks probleem."

„Mis probleem?" küsis ema.

„See pere, kus ta ööbib, seal pere vanem tütar kiusab teda ja lõikas ta riideid," vastasin.

„Oi, see on küll päris halb lugu," rääkis ema, „aga kuna Marissa on siin lausa kuu aega, siis ma võin ju õpetajaga rääkida ja üritada seda asja lahendada."

„Kas sa teeksid seda?" küsisin emalt.

„Muidugi," vastas ema.

Läksimegi Marissaga samasuguste riietega kooli ja kõik olid üllatunud. Neid nägusid olid väga lahe vaadata ja ka õpetajad vaatasid meid imestunult ning klassijuhataja kutsus mind kõrvale: „Marissa, mul on väga hea meel, et sul on sõbranna! Sa tundusid muidu pisut üksildane siin klassis, aga nüüd sul on sõbranna, mis sest, et ta ei käi päriselt meie klassis." Mul oli samuti hea meel. Rääkisin Marissale: „Tead, mu ema räägib õpetajaga ja võib-olla sa saadki meile tulla!"

„Oh, aitäh Isabella! Ma ei tea, mis ma ilma sinuta teeksin!" ütles Marissa.

„Ah, see ei ole midagi erilist," vastasin. Pärast tunde ei olnud meil midagi plaanis ja mõtlesime pitsakohvikusse minna. Natukese aja pärast helistas ema: „Tsau, Isabella, ma rääkisin klassijuhatajaga ja ta oli nõus, et Marissa tuleks meile."

„Päriselt?" küsisin imestunult.

„Jah, päriselt," vastas ema.

„Ma tänan sind, ema," ütlesin.

„Võta heaks."

Kui kõne lõppes, siis hakkasin Marissaga rääkima: „Sa saadki meile tulla!"

„Päriselt?" küsis Marissa õnnelikult. Ma hakkasin naerma, sest olin ise reageerinud täpselt samamoodi.

„Muidugi," vastasin.

Kui olime pitsakohvikusse jõudnud, tellisime kahe peale ühe väikese juustupitsa, sest see ei olnudki nii väike. Me jutustasime üksteisele oma varasemast elust koolis ja kodus. Marissa rääkis, et tal on oma klassis üks tüdruk nimega Donna, kes on kooli kõige populaarsem tüdruk, aga kes talle kogu aeg üritab meele järgi olla.

„Ma mõtlen, et kui Donna on koolis kõige populaarsem, siis miks ta minusugusele ebapopulaarsele nii-öelda „tühjale kohale" üritab meele järgi olla?" küsis Marissa.

„Ma arvan, et kuna tema on populaarne, siis talle ongi kõrvale vaja ebapopulaarset isikut," ütlesin mina.

„Võib-olla on sul õigus," rääkis Marissa, „aga ikkagi on meil ju neid populaarseid veel."

Tükk aega oli vaikus ja siis hakkas Marissa rääkima: „Tead, ma otsustasin, et sellest ajast, millal ma siin olen, võtan ma kõigest parima."

„Tore," laususin.