Purunev klaas

7. peatükk

Jõudiski kätte aeg, kui lahkusin Nele juurest. Ma ei tahtnud sealt lahkuda, aga pidin, sest pean koolis käima. Kool on ju siiski minu prioriteet, kuigi teadsin, et õppida ma küll kuidagi ei saa ja mu hinded olidki juba alla läinud.

Nele saatis mu ära koos muffinitega, mis maitsesid imehästi. Siitmaalt teadsin, et Nele on parim tädi, kes mul on ja keda üldse endale tahta. Ma olin ema peale pahane, et ta mind Nele juurde ei lasknud ja et ta mulle mu isa kohta tõtt ei rääkinud. Minul peaks ju ometigi olema täielik õigus teada, mis minu isaga tegelikult juhtus, aga ühes asjas oli emal õigus: nüüd tahan ma teada, kes mu isa tappis, sest mu isa oli ääretult hea ja süütu inimene. Sel hetkel meenus mulle hetk, kui olin veel leinas pärast isa surma ja küsisin emalt: „Ema, miks head inimesed nii vara surevad?"

„Kui sa oled aias, siis millised lilled sa sealt valid?" küsis ema minult.

„Kõige ilusamad?"

„Just nimelt," vastas ema pisarad silmis. Sel hetkel ei saanud ma täpselt aru, mida ema selle lausega öelda tahtis, nüüd aga mõistsin. Emal oli õigus.

Lisaks otsustasin veel, et minuga on juba nii palju erilisi sündmusi juhtunud, mida väga paljudel ei juhtu, näiteks nagu teadmine, et sulle on valetatud sinu isa surma kohta ja muidugi ka tõelise sõbra puudumine, et võiksin hakata sellest blogi pidama.

Istusin bussijaamas ja märkasin, et buss jõudis kohale. Läksin bussi peale ja sõitsin tagasi Tallinnasse, aga peab mainima, et mulle väga meeldis Muhus, sest olime tädiga saanud ju siin ka ringi vaadata ning ma uskusin, et kui Tallinnas oma koolid ära lõpetan ja vanemaks saan, tulen kindlasti siia elama. See koht võlus mind.

Tallinnas ootas mind ema vastas ja viis mind koju. Ta tahtis minuga rääkida ja küsida, kuidas mul Muhus läks, aga ma ei tahtnud eriti vedu võtta, sest olin siiski oma ema peale pahane.

„Isabella, koolist helistati," lausus ema ja see pani mind teda tähelepanelikumalt kuulama, „sinu hinded on langenud ja sa ei keskendu enam tunnis. Milles asi, Isabella?"

„Võib-olla on asi selles, et ma olen väsinud?" valetasin emale, kuigi väike tõetera oli selles sees, sest olingi juba sellest tõe varjamisest ja kõigest muust väsinud. Ma oleks tahtnud kõike seda unustada, reisida kuskile kaugustesse, minna ära koolist, kodust ja lihtsalt minema lennata, lennata sinna, kuhu tuul mind juhatab ja olla mõnda aega kõigest ja kõigist eemal, aga olin nende nelja seina vahel kinni ja mind ei lastud siit välja. Võib-olla ma oleksin isegi läinud, aga ma teadsin, et varem või hiljem mind otsitakse igalt poolt ja ma olin sellest liiga palju lugenud ja filme vaadanud, et seda teha.

„Väsinud?" kordas ema minu öeldut, „Isabella, seda juttu võid sa rääkida kellelegi teisele, aga mitte oma emale. Võib-olla ma isegi usuksin sind, kui ma poleks sinu ema või kui ma ei näeks seda sinust endast, et see ei ole väsimus. Jah, võib-olla mingil määral väsimus, aga suuremal määral midagi muud, näiteks kurbust või viha. Palun räägi mulle, mis on juhtunud!" rääkis ema ja ma teadsin, et mu ema näeb mind läbi ja ma peaksin talle rääkima, aga ma ei tahtnud ja ma ei saanud.

„Minuga ei ole midagi juhtunud, ma olen lihtsalt väsinud sellest, et inimesed kogu aeg teesklevad, et kõik on hästi, aga tegelikult ju ei ole hästi, vastupidi, kõik on väga halvasti!" rääkisin päris valju häälega, arvatavasti isegi karjusin, aga ma ei suutnud oma häält talitseda ning ma lihtsalt jooksin oma tuppa, panin ukse põmakaga kinni ja kukkusin oma voodisse nutma.

Ma igatsen oma isa, ma annaksin kõik, et ta oleks elus ja et ta oleks praegu mulle toeks ja seisaks minu kõrval. Kui keegi üldse praegu minust aru saaks, oleks see isa... või siis ka Marissa ning ma igatsesin neid kahte tohutult, rohkem kui kedagi teist maailmas.