Purunev klaas

9. peatükk

Sel hetkel valdas mind närv. Suur närv. Ma võisin teada, mis edasi tuleb, aga ei pruukinud. Kartsin, et äkki mul tekivad paanikahood. Mis saab edasi? See kõlab, nagu elaksin mingis filmis või oleksin kriminulli tegelane, aga seda ma ju ometigi ei ole. Samas vahel tundub, et olen ka. Miks just minuga toimuvad sellised imelikud sündmused?

„Kas sa oled valmis?" küsis mees.

„Milleks?"

„Teadmiseks, kuidas su isa suri," vastas mees. Ma polnud päris kindel, aga tahtsin vastuseid, seega:

„Jah!"

„Hea küll, aga see peab jääma meie vahele, sest ma ei tohiks sulle tegelikult sellest rääkida."

„Ma ei taha küll öelda, et sa ei tohiks mulle sellest rääkida, aga miks sa seda teed?"

Pärast lühikest vaikust kõlas vastus:

„Ma tean seda tunnet, mida sina tunned. Teadmatust. Tunne, et sa ei tea vastuseid. Mul on olnud samasugune olukord."

„Kas tõesti?" küsisin ja tundsin, et ma pole üksi.

„Jah, aga ma ei taha hakata jutustama endast, vaid räägime parem sinu isast, sest see on ju sinu jaoks kõige olulisem."

„Jah."

„Su isa ööbis siin umbes aasta aega tagasi ja registreeris ennast siia üheks nädalaks, aga mis põhjusel, seda ma kahjuks ei tea, sest meie ei peagi seda teadma. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas esimesel või teisel ööl, mil ta siin viibis, kuulsime lasku ja me ruttasime vaatama, aga oli juba hilja. Ta istus oma toas tugitoolis ja ilmselt ajas sülearvutis oma tööasju, sest arvuti oli lahti. Me ei tahtnud teisi kliente ehmatada ja ütlesime, et see lask tuli kaugemalt platsilt. Tema arvuti me andsime sinu ema kätte, nii et see peaks tema käes olema, aga seda ma kahjuks ei tea, kes seda tegi," seletas hotellitöötaja. Tundsin natuke pettumust, aga mitte väga, sest ma olin päris kindel, et ma ei saa teada selle inimese nime, küll aga rohkem infot.

„Ma saan aru, et te ei tea selle inimese nime, aga teil peaks ju olema registreerijate nimekiri või midagi?"

„Just selleni ma tahtsingi jõuda," kõneles mees edasi, „meil on tõesti registreerijate nimekiri, mida me klientidele ei tohi edastada, aga ma arvan, et sina oled erand."

„Nii et sa näitad mulle?"

„Jah, aga jäta meelde, et see peab jääma meie vahele, sest ma tegelikult ei tohiks seda sulle edastada ja kui teada saadakse, et ma seda tegin, siis on minu tööga kõik läbi."

„Jah, ma luban, et jätan selle meie vahele," laususin ja märkasin tema pintsakul ta nimesilti ning sain teada, et ta nimi on Margus.

„Tore, ma usun sinusse, sest praegu on jõuluaeg ja üksteist peab hoidma," sõnas Margus ja tõi mulle 13. detsembri hotelliregistreerijate nimekirja.

„Suur aitäh!"

„Võta heaks ja ole ettevaatlik, palun."

„Jah, ma luban, et olen väga ettevaatlik ning ei räägi sellest mitte kellelegi."

„Tubli, edu sulle!" ütles ta mulle tagantjärgi ja liikusin tagasi oma tuppa.

***

Otsustasin ööbida hotellis veel ühe öö, sest tahtsin olla rahus ja lihtsalt mõelda. Mul oli nii paljust mõelda. Loomulikult ei tea ma, kes mu isa tappis või mida teeb Marissa, keda ma ikka veel igatsen ja keda ma tahan üles otsida. Ma ei hakanud isegi hotelli registreerijate nimekirja kohe läbi vaatama, vaid otsustasin üle pika aja teha uus blogipostitus, kus rääkisin endaga juhtunust ausalt ja pärast uut postitust läks mul kohe mitu korda kergemaks. Blogil ja kirjutamisel on mulle lihtsalt selline mõju, see on omamoodi teraapia.

Tunni aja pärast, kui olin lihtsalt mõelnud ja kirjutanud, otsustasin vaadata registreerijate nimekirja ning guugeldada neid inimesi. Tundsin ennast nagu mingi mõrvarühma uurija. Enamused inimesed olid täiesti tavalised eestlased, kes tulid kuskilt kaugematest Eesti kohtadest ja pidid hotellis ööbima ning samuti oli palju turiste. Pikema uurimise peale jäid silma ainult mõned nimed, kes olid tallinlased ja elasid hotellile üpriski lähedal ning inimesed, kelle kohta polnud internetis peaaegu mitte midagi kirjas. Need inimesed tundusid päris kahtlased.

Üks asi, mis tuleb kindlasti ära teha, on see, et ma pean emalt küsima isa arvutit. Ma usun, et seal on ta tööasjus tuttavate nimed kirjas ja võib-olla ma saan isegi osad nimed kokku viia. Üks probleem siiski on. Kuidas ma saan oma emalt isa arvutit küsida? Tema ju arvab, et usun ikka tema valet isa surma kohta. Jälle peab oma aju ragistama.

Vahel ma lihtsalt tunnen, et olen nelja seina vahel, mis aina vajuvad kokku ja mina jään nende vahele kinni. Ma tahaksin nutta, aga pisaraid ei tule. Ma tahaksin Marissat uuesti näha, aga kahjuks pole see võimalik. Ma olen ju alles 13, aga mu elu tundub palju raskem kui mitmetel täiskasvanutel. Miks ma pean seda kõike taluma?! Seda on minu jaoks liiga palju.

Jälle möödus tunnike ja kell oli umbes pool kaksteist, kui üritasin magama jääda, aga arvestades minu praegust olukorda, siis loomulikult pidin ma enne magamajäämist tunnikese või lausa kaks vähkrema. Viimasel ajal on neid öid, kus olen normaalselt ja sügavalt magada saanud, väga vähe.

Magasin päris kerget und ja kuulsin läbi une isegi inimeste samme koridoris. Inimeste, kellel polnud nii suuri muresid, inimeste, kellel oli jõudu öösel lõbutsemiseks ja inimeste, kes ei mõistnud, et elu ei ole alati üks lõbus sündmus või elamus, kus valitsevad ainult rõõm ja lust ning kus paistab päike igasse päeva. Selline on minu ja ilmselt ka paljude teiste inimeste unistus.