Purunev klaas

4. peatükk

Nädalad möödusid ja varsti oli jäänud ainult nädal Marissa ära minemiseni, kuid selle nädala teisel päeval läksime Marissaga minu juures tülli.

„Tule, Isabella, kinos on uus film, lähme seda vaatama," ütles Marissa.

„Ma ei saa täna kahjuks, mul on õppimist," ütlesin mina.

„Vahet pole. See on üks kord kui sul õppimata jääb, sellest pole midagi."

„On küll! Miks me ei võiks lihtsalt homme või mingil muul päeval seda vaatama minna?" vaidlesin mina.

„Sest muudel päevadel on see nii ebasobivatel kellaaegadel. Jäta see õppimine ometi!"

„Ma ei saa seda jätta, see on tähtis!"

„Mitte nii tähtis!"

„Sulle jah mitte, sest sul on ju õppimisest ükskõik!"

„Mul ei ole õppimisest ükskõik, lihtsalt see ei ole tähtsuse nimekirja tipus."

„Minu jaoks on see väga tähtis. Äkki mind lihtsalt huvitab, mis hariduse ma saan ja kuhu ma tööle lähen," rääkisin mina.

„Ära jama, lähme nüüd!"

„Ma ei tule!"

„Hea küll, ma lähen siis üksinda. Võib-olla oli tõesti su nõmedatel klassiõdedel õigus, et sa oled mingi imelik inimene!"

„Mine siis üksinda, mul ükskõik. Mul on palju õppida!"

Ja siis astuski Marissa minu toast välja. Mul oli halb tunne, aga üritasin õppimisele keskenduma. Mõtlesin, et parem ongi kui ta siit nädala pärast ära läheb ja et saangi paremini õppimisele ja muudele tähtsatele asjadele keskenduda. Ema tuli minu tuppa ja küsis: „Kuhu Marissa läks?"

„Kinno," vastasin.

„Kas te läksite tülli?" aimas ema. Noogutasin.

„Mul on palju õppimist ja see on minu jaoks väga tähtis, aga Marissa jaoks mitte. Tema arvab, et pigem peaks elama lõbusalt ja et õppimisel pole nii palju tähtsust," selgitasin mina. Seekord noogutas ema.

„Ma saan aru, Isabella, sõprus pole sõprus ilma tülideta, aga ma arvan, et te peaksite üksteisega leppima," rääkis ema, „ei saa igavesti oodata, et äkki kumbki vabandab."

„Ei, mina ei kavatse vabandada," sõnasin kindlalt.

„Mäletad, mis ma sulle sõprusest rääkisin, Isabella?" küsis ema.

„Mäletan. „Sõprus on nagu klaas: kord kukub ja jääb terveks, teinekord ainult vääratab ja puruneb igaveseks!""

„Jah, mul on hea meel, et see sul meeles on ja ma tahtsin sellega öelda, et hoia sõprust ning ma väga loodan, et see sõprus pole purunenud."

„Ma ei tea," ütlesin ohates.

„Olgu, ma lähen nüüd süüa tegema."

„Jah."

Jäin voodile istuma ja mõtlesin ema sõnade üle järele. Ma ei saanudki korralikult õppida, sest ma ei suutnud keskenduda ja sisendasin endale, et pole hullu ja küll mul neid sõpru veel tuleb, aga tegelikult oli selline tunne, et neid sõpru nii kergesti juurde ei tule. Kurbus võttis mu üle võimust ja viskasin ennast voodisse selili ning vahtisin lihtsalt lakke. Õppisin siiski vaevaga ära ja varsti tuli Marissa tagasi.

„Noh, said oma õppimised õpitud või?" küsis ta ülbelt.

„Kusjuures sain jah," ütlesin.

„Nojah, mul oli igatahes väga lahe film. Kahju küll, et sina seda ei näinud, aga üks sinu klassiõdedest käis küll seda vaatamas ja me istusime kõrvuti."

Mul hakkas sees pulbitsema, aga ma teadsin, et ta teeb seda ainult selleks, et mind vihale ajada ja see tal peaaegu õnnestuski.

„Olgu," ütlesin lihtsalt.

„Jah, mul on ikkagi veel kolm päeva siin koolis veel käia ja siis ma lähen tagasi Tartusse, aga siin koolis ma enam su pinginaaber pole," rääkis Marissa.

„Olgu," ütlesin jälle.

„Kui sa rääkida ei taha, siis sa ei pea rääkima."

„Mul on ükskõik."

Kuigi sisemiselt mul siiski polnud ükskõik.

„Hea küll, tegelikult mul ka," ütles Marissa.

„Kas sul on siis homme minu klassiõdedega midagi plaanis või?" tundsin huvi.

„Ei, ma ei usu, võib-olla siis ainult sellega, kes seal kinos oli. Mis ta nimi üldsegi on?" küsis Marissa.

„Milline ta välja nägi?"

„Brünett, pikkade juustega."

„Sally."

„Just! Kui just Sally ei taha veel midagi minuga teha. Miks sa üldse küsid?"

„Niisama."

„Olgu, küsi pealegi, mul ükskõik."

Mul oli ikka halb tunne sees ja see ei tahtnud kuidagi ära minna. Lugesin, joonistasin, vaatasin telekat, aga mitte miski ei aidanud ja ma jäin lihtsalt magama.

***

Järgmine päev koolis oli kohutav, sest kõik muudkui rääkisid, et Isabella ja Marissa pole enam pinginaabrid ja et nad on tülis jms. Mul oli seda kohutav kuulata ja tundus, et Marissal ka.

„Isabella, mul on mõte," rääkis Marissa, „ära arva, et ma tahaksin sinuga leppida, aga ma arvan, et sinul on ka seda juttu halb kuulata ning äkki me võiksime teeselda, et me oleme sõbrad. Mis sa arvad?"

„Nõus," ütlesin mina, sest need jutud viskasid mul tõesti üle.

„Me peaksime siis vist kokku ka istuma."

„Jah."

Me istusimegi kokku ja rohkem seda juttu, et me oleme tülis polnud kuulda.

Kui kool oli läbi, käisin poest läbi ja tegin muffineid banaanitükkidega ning need tulid päris maitsvad.