Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

1. Peatükk

"Kella neljast... Tähendab enne kella nelja, pean ma olema türil," ütles Victoria oma joonistusmärkmiku lehekülge pöörates, kui hakkas järgmist pilti joonistama.

"Kell on alles 14.03," vastasin talle ja rüüpasin lonksu enda segumahla.

"Siin on tegelikult söögid üsna kallid," pani ta pliiatsi hetkeks käest, et end sirutada.

"Jah. Ühe võileiva ja segumahla eest 2€ ja 20 senti," olin temaga nõus.

"Tead, miks su siia tõin?" küsisin temalt, vaadates mängunurga poole.

"No?" küsis ta ja hakkas pliiatsit sõrmede vahel keerutama.

"Sest siin käisime alati pärast lasteaiast tulemist söömas. Need on peaaegu ainsad mälestused, mida emast mäletan. Istusime täpselt siin lauas. Alati," rääkisin unistavad vaadates šokolaadi Viisikute plakatit mängunurga tagaseinal.

"Nostalgia," vastas ta naeratades ja vaatas ka hetke mängunurga poole.

"Kas just päris nii, aga kindel see, et igatsen pisut neid aegu. Olen kasvanud nii kähku. Elu jookseb eest ära," võtsin telefoni ja vaatasin Janeki saadetud kirju, millele ma üldse reageerinud ei ole.

Ma tean, et lubasin talle tagasi helistada, aga seda pole ma ikka veel teinud. Tean, et ignoreerida pole ilus. Ma kindlasti täna helistan talle.

"Luc, kus sa oled?" kostus telefoni päris närvis Lucy hääl.

"Just saatsin Viki ära ja jõuan ise ka kohe koju," vastasin talle üsna vinguval toonil, mida ta vihkab. 

Mulle ei meeldi igavad inimesed. Tema on see, kellele ei meeldi vinguvad inimesed.

Nii, kui Lucy kõne kinni vajutasin helistas Janek, kelle kõne ma lõpuks vastu võtsin.

"Lucsya, me peame rääkima. Ma ei saa aru, miks sa mind ignoreerid," rääkis ta kiirelt.

"Janek, ma olen sulle öelnud, et meie vahel pole midagi ja ei hakka ka olema," olin juba Lucy poolt pisut vihale aetud.

"Palun, saame kokku ja räägime. Ma tean, et kõik on nii nigelalt läinud ja see reis ja nii, aga palun. Saame kokku," anus ta mind.

"Olgu. Saame homme kokku. Kus?" nõustusin lõpuks.

"Ma tulen sulle kell üksteist järgi," ütles ta ja pani kõne kinni.

"Õhh!" hüüdsin vihaselt üle bussi.

Mu tuju muutis veel halvemaks see, kui vihma hakkas sadama. Mul polnud palju kõndida, aga siiski. See muda ja plöga.

"Kus sa olid terve igaviku?" küsis Lucy paaniliselt.

"Maja ju ei põle. Ma ei või vahel sõbraga väljas jalutada või kohvikus veidi juttu rääkida?" oigasin ja riputasin märjad riided kuivama ning keerasin rätiku pähe.

"Ära nüüd virise. Ajad mul ka tuju ära. Tee nüüd kähku! Muidu jääme veel hiljaks ka," kiirustas ta mind tagant.

"Ma ei taha tulla," vingusin edasi.

"Luc! Sa ju ise tahtsid sinna minna," oli Lucy päris vihane.

"Okey," tõstsin käed ja taganesin ning kadusin oma tuppa, et kuivad riided selga panna. 

Ma pole kunagi Lucyt näinud nii kunstist huvitatud. 

"Hei!" tervitas Lucy Priitu, kelle kõrvale ta istus.

"Tšau!" vastas poiss ja tegi talle põsemusi. 

"Lucsya, kes sind hammustas?" küsis Priit naljaga, kui minu mossis nägu nägi.