Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

11. Peatükk

"...ja siis ma teadsin, et onul on piisavalt tegemist, aga ikka läksin tema juurde ja palusin, et too mul aitaks puidust loomi meisterdada, sest tahtsin teha muru peale enda talu," naersime laginal koos vanade mälestuste üle, millest rääkisime. 

Me pole juba ammu sedasi rääkinud.

"Käisid ikka oma onule kõvasti pinda," lisasin mina, kui naerulagin veidi vaiksemaks jäi. Pärast minu lauset jäime täiesti vait, sest kuulsime, kuidas keegi korteriust avab. 

"Kuule, peidame end ära ja luurame mu ema," itsitas Willem.

Vahel võib käituda totakalt nagu väike laps.

"Okey," sosistasin talle vastu ja pugesime Willemi riidekappi peitu nii, et uksepraost nägime, kuidas Bella Willemi toa uksest möödus, siis paar sammu taganes ja korra tuppa vaatas.

"Willemit vist polegi kodus," ütles Bella.

"Räägib endaga või?" naeris poiss hääletult, aga siis jäime mõlemad hiirvaikseks, kui nägime siis juba pärani uksest möödumas ühte meest. Vaatasime üksteisele sõnatult otsa ja pilgutasime silmi.

"Kese asi see on?" küsisin silmi veel suuremaks ajades.

"Oota, las ma vaatan," trügis ta rohkem minu poolele ning vahtis köögi poole.

"Täiesti lõpp. Kes see on?" sosistas ta nii vaikselt, et see köögini ei kostuks.

Muigasin omaette teades, et see, mida ma mõtlen võib olla tõsi.

See raudselt Willemi ema uus elukaaslane. Juba nende näost on seda keemiat näha.

Räägi enda eest. Eks ole.

"Äkki me peaks siit välja minema," ütlesin vaikselt ja panin talle oma käe õla peale.

"Ei, oota. Ma tahan teada, kes see on," sosistas Villu vastu.

"Aga siis küsime," kehitasin õlgu.

"Tšš!" tegi poiss ja pani kõrva vastu ust, et paremini kuulda, mida nad köögis räägivad.

"Me peame kuidagi lähemale saama. Ma ei kuule üldse, mida nad räägivad," sosistas Willem mõne aja pärast.

"Oh, nad lähevad suurde tuppa kohvidega," ütles poiss ja vaikselt ronis kapist välja ja nii tegin ka mina. 

Põrand korra kääksus, mille peale poiss silmad kinni surus.

Ma heitsin käpuli, sest teadsin, et nii kiiksub pärand vähem, sest olin väiksena sedasi luuranud pidudel suuremaid inimesi.

"Mis sa teed?" kükitas Willem.

"Nii kiiksub vähem," ütlesin talle vastu ning siis heitis ka tema end koeraasendisse. 

Hiilisime suuretoa avause juurde esikusse ja piilusime diivanile, kus nägime mõlemad päris kindlat tõendit- sügavat kallistust. Seejärel vaatasid nad päris pikalt koos telekat, kui lõpuks muutus asi päris jubedaks. Nimelt tõusid nad püsti ja suundusid meie poole. 

Imekähku üritasime end püsti ajada ja esiku kappi peita ning palvetasime, et nad midagi ei kuulnud ega, et selle mehe jope kapis ei ripu.

Õnneks nii see polnud ja vahele me ei jäänud, kuid kaliukseprao vahelt nägime järgmist kallistust.

"Ma räägin siis Willemiga ka, et homseni siis," ütles ta ema, mehele järgi lehvitades. Bella keeras end ringi ja astus paar sammu ning tõmbas siis korraga kapiuksed lahti, mille peale mõlemad Willemiga korraks vaikselt karjusime, sest ei oodanud seda.