Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

21. Peatükk

"Lucsya!" ärkasin tädi kiljatuse peale.

"Mõh?" ärkasin uniselt.

"Kas sa sõid kõik mu magusad kommid ära ja jõid kogu pudeli veidi ära?" närvitses tema nii, et lasi kottidel põrandale kukkuda ja hakkas kommipabereid ning ülejäänud minu tekitatud laga koristama.

"Võib-olla," krimpsutasin nina.

"Jumal küll. Ise alles pool sant ja siis jood end täis," rääkis Floora edasi.

"Ma pole nii sant ja see oli vaid pool pudelit. Ega ma poolest pudelist purju ei jää!"

"Ikkagi. Oh jummel. Jäta veel väike laps üksi koju," viis ta prügi kööki. Selle peale mina pööritasin irooniliselt silmi.

Komberdasin oma tuppa ja üritasin meelepärast tegevust leida. Vaatasin raamatuid riiulil ja pilte seinal, kuid mitte miski ei inspireerinud mind midagi tegema.

Oled täiesti kasutu plönn.

Jap, selles on sul õigus.

Varsti jäin magama. Oli juba õhtu ka.

Ärkasin selle peale, kui mu lahtisest aknast korraga sääsk sisse lendas, mida maal ikka juhtus, aga linnas veel mitte kordagi. Olin peaaegu unustanud, millised elajad nad on.

Panin tule põlema ja plaksutasin. Pinin käis kohutavalt närvidele. Kui tule ära kustutasin hakkas sääsk jälle pinisema.

"Õh! Lase mul magada! Söö end minust täis ja kao siis välja! Lase mul ainult magada!" sosistasin vihaselt sääsele.

***

"Hommik, siin hommikusöök. Kuidas magasid?" muidugi. Seda küsimust küsib tädi minu käest iga hommik.

"Hästi! Terve öö oli minuga koos sääsk. Tema laulis ja mina plaksutasin," vastasin tädile ja hakkasin teed jooma nii, et iga lonksu valjult kuulda oli. Ilma hingamata oli mul varsti kogu tee sisse kallatud ja võisin sööma hakata.

"Hea, et sul vähemalt söögiisu tagasi on," paitas tädi mu pead. Jälle olid tema käed jahedad. Haiglas vist olid tal esimest korda elus käed mõnusalt soojad.

"Mhm," pugisin toitu sisse. Mul polnud kunagi varem parem isu olnud.

"Aitäh!" ütlesin tädile ja tegin väikse krooksu, mida kohe pärast häbenesin.

"Näe. Kõht juba tänab," naeris tädi.

"Jah. Tahaks õue minna. Kas me ei võiks täna randa minna? Karjääride äärde, kus me Wil... ma väiksena käisin?" muutsin teemat.

"Ikka võime," viis tädi nõud ära ja siis pakkisime kaasa mõned ranna asjad. Vette minna ma küll ei saa, aga siiski. Rätik kaasa, et sellel veidike päikest võtta.

Tädi aitas mind trepist alla. Vastu tuli Willem, kes jalgu vahtis nagu alati, kui trepist käib. Üritasin olla nähtamatu ja ükskõikne tema suhtes, aga ikkagi tema nägi mind.

Ta seisatas korra ja jäi meile järgi vaatama.

"Ma unustasin telefoni," jooksis tädi tagasi korterisse. Mina jäin autosse ootama ja ust vaatama, millal ta sealt välja tuleb.

Õige pea astus uksest välja jälle Willem. Üle õla suur kott ja ühes käes läpakas ning teises autovõtmed. Ilmselt sõidab koju.

"Nii," istus Floora autosse ja ma sõitsime Willemi järel päris tükk aega, kuni mul üle viskas ja käskisin tädil varem ära pöörata ja mööda metsavahe teed minna.

Rand oli soe ja mõned inimesed juba ujusid seal. Varsti nägin eemal jälle Willemit, kes võttis kotist väikse aialabida ning kiskus kaelast enda kaelakee ja kadus kuskile metsa.

Veider.

Rannas uinusin taas ja unes nägin igatsusest Willemit.

Ma tunnen teda juba nii kaua ja me pole mitte iialgi nii kõvasti tülis olnud. Kas seda valem mulle ennustaski?

"Oi, vaata, kes rannas päevitab."

"Wil..." tõusin ehmunult läbi une istuli, kuid kiljatasin korraks, kui hoopis Janekit nägin.

Taganesin veidi.

"Mis sinuga juhtus? Sinikad puha täis," tuli ta mulle lähemale.

"Ee.. Floora," vaatasin enda ümber ringi ja märkasin siis tädi meist päris palju eemal ühe teise naisega juttu rääkimas.

"Mida sa minust tahad? Hoia eemale! Värdjas selline. Ajasid mind ja Willemit tülli! See on kõik sinu süü ja ma ei andesta seda sulle kunagi!" tõusin püsti ja taganesin longates veelgi.

"Ah, et te olete tülis. Arvata võib. Parimatest sõpradest ei saa iialgi hea paar. Usu mind. Mina juba tean," vastas poiss selle peale.

"Kas sul midagi paremat ei ole teha? Leia endale mõni mürgine uss, kes sinu möla kuulata tahab. Mind jäta rahule. Või ma kaeban su peale ahistamises kohtusse!" ei uskunud ma ise ka, et seda talle otse näkku ütlesin.

"Kaeba aga. tean, et sa minu ja Willemi juttu peol pealt kuulasid. Sa oled tõsiselt halb kamuflaaži mängija. Sa peaks teadma, et mul palju paremad advokaadid," rääkis Janek.

"Miks sa seda teed? Lihtsalt kiusad inimesi. Endal üldse elu ei ole," kissitasin tema poole vihaselt silmi.

"Sest sina oled mu elu," tuli ta mulle veelgi lähemale. Oma haigel flirtival toonil.

"Kao eemale kurat võtaks!" üritasin teda eemale lükata, kuid poiss seisis kui kivi ja hoopis libisesin mina.

"Auts," hoidsin valusast jalast kinni.

"Mis siin toimub?" tuli üks võõras mees meie juurde.

"See kutt ahistab mind!" hüüdsin julgelt mina.

Siis jooksis juba tädi ka kohale ja aitas mu püsti.

"Kao palun mu elust ära," ütlesin vihaselt.

"Sa saad veel 'kao ära'. Ma üritan vaid hea sõber olla," vastas poiss ja kadus.

"Hea sõber ikka," pomisesin vihaselt.

Kuidas saab keegi nii haige olla?

Pärast seda juhtumit tahtsin kohe koju sõita. Olin päris vihane, et see päev ka rikutud on. Mäletan, et kunagi lasteaias oli ka üks tüdruk, keda üks poiss jälitas ja kogu aeg teda kallistas ja ma tean, et see ongi mingi haigus. Nimi ei tule meelde. Aga päriselt sellist haigust kohata ja omal nahal tunda, kui vastik selline käitumine on... Mul tekib tema vastu veel suurem trots, kui varem.