Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

5. Peatükk

Miks mitte kunagi ma ei mõista tema tundeid? Miks ma ei suuda inimeste tundeid mõista. Ometi olen kaastundlik. Ma vähemalt loodan, et olen.  Miks mina ei nutnud lahinal, kui sain lõpuks teada kõige tähtsama- inimene, keda ma alati olen oodanud ja igatsenud elas kogu aeg mu kõrval.

"Trrr-Prr," tegi mu telefon minu käes, mis mu üles ehmatas nii, et voodist välja kukkusin. Ei, mitte enda vaid Willemi. Tema ise oli see, kes nõudis, et mina voodis magaksin, et tema saaks põrandal magada.

Aga kus ta siis on? Kus ta madrats on?

"Johan," urisesin ma telefoni ekraani vaadates, kuid võtsin selle siiski vastu, kuigi mul polnud plaanis ennast vihastada.

"Lucy, me peame rääkima. Kohe," sosistas ta telefoni.

"Johan, ma ei taha, et sa mulle rohkem helistaks," vastasin talle tuimalt ja konkreetselt.

"Ei, Luc, mitte seda. Mind hoitakse siin kinni. Mida sa ka ei tee- ära jää üksi ja pea meeles seda koodi suured tähed kõik: E2FB6D," sosistas ta kiirelt ja pani kõne kinni.

"Johan?" küsisin veel korra, et kontrollida.

Kas ma peaks tagasi helistama? Samas, kui ta on hädas peaksin politseisse helistama. Mida ma tegema peaks? 

Ära Jää Üksi!

Selgepilt. Ja mis see kood oligi. 

Korda, korda, korda.

E2FB6D, E2FB6D, E2FB6D, E2FB6D, E2FB6D.

"Luc," tuli Willem oma tuppa nõude klirinal, sest ta käed väristasid kandikut.

Mu suu on ametlikult lahti. Ei. Ma ei usu seda.

"Ma tegin siis hommikusöögi veidi teistmoodi. Need on siis šokolaadimaasikad ja see on võileib-burger, kus vahel siis muna, juust, sink ja võid ka ning selle muffineid tegin juba eile, et neid on veel," pani ta ettevaatlikult kandiku lauale.

Ma ei teadnudki, et ta veel kokkamisega tegeleb, aga näib, et ikka tegeleb.

"Mis on?" küsis ta nähes mu ehmunud nägu.

"Ma ei oska lihtsalt midagi öelda," hoidsin suud totakalt ammuli, sest minu jaoks polnud see ime, et ta minust hoolib, aga see oli lihtsalt nii nii... Nii armas.

Ei ei ei! 

Ma raputasin pead, kui esimesi ampse võileivast võtsin.

"Ei meeldi? Ega ma võin midagi muud ka vaadata," üritas ta minu käitumisest aru saada, kas mulle meeldib või ei. 

Närisin suu tühjaks ja ütlesin lause ühest filmist: "See pole söök... See on Jumalate roog, meie toidulaual."

"Garfield," muigas ta, sest olime seda palju kordi näinud. Juba siis, kui väga väikesed olime.

"Ma viin kandiku kööki," ütles Willem, kui olin söömise lõpetanud, kuid enne, kui ta jõudis püsti tõusta, et kandikut võtta haarasin tema ümbert kinni: "Aitäh!"

Ma oleksin tahtnud palju öelda, aga lihtsalt keel kaotas oma võime ja jäin ainult tänu juurde. Ma tean, et Willem on see, kes mitte kunagi ei vea mind alt, ei valeta, ei varasta, ei tee haiget, kuulab mind ja kannab kätel nii headel, kui halbadel aegadel.

Ta kallistas mind vastu ja viskas koos minuga end voodile pikali.

"Uskumatu, et olen sulle nii palju haiget teinud ja vaatamata sellele kõigele..." rääkisin vaikselt ta kuldset kaelakeed mudides.