Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

16. Peatükk

Nädalavahetus lendas kiiremini, kui kunagi varem. Ma sooviks nii väga tagasi vanu aegu. Tahaks olla jälle viisteist. Ma ütleks kohe Willemile, mida tema alles nüüd mulle ütleks ja ta ei langeks koomasse ja ...

No maja küll siis poleks, millega ta nii väga vaeva nägi, aga ma ei oskagi öelda, mida nägin, kui olin 15. Ma olin normaalne teismeline. Liiga paljude hobide ja vähese vaba ajaga. Nüüd on tunne, et aeg lihtsalt jookseb mu eest ära ja ma nagu ei jõuaks üldse elada. Me oleme juba nii vanad. Nii suured. Aga igatsen meie mänge liivakastis.

"Kas sa hakkad nüüd rohkem koolis käima?" küsisin Willemilt, kui mõlemad autost välja astusime.

"Hakkan, kui maja valmis on. Konsultatsioonides võimegi koos olla," vastas poiss ja pani käe mulle kukla tagant ümber ning välis ukseni jõudes avas selle.

"Floora, ma olen kodus!" hüüdsin tädile. Võtsin jalanõud jalast ja läksin suurde tuppa.

"Oi, kullake. Sa juba kodus," vaatas tädi süütu näoga minu poole.

"Jumal tänatud. Urmast pole siin," ütlesin kogemata välja, midagi mida vaid mõelda tahtsin.

"Ma ei mõista, mis sul tema vastu on," tõusis Floora püsti.

"Ei midagi," kadusin selle lausega oma tuppa. Heitsin voodile ning tõmbasin teki üle pea.

Kuulsin tuttavat laulu.

"Peegel!" tõusin ehmunult istuli ja vaatasin kappi, kus peegel oli. Tüdruk oli seal.

Panin käe vastu peeglit, mis veidi lainetama hakkas ja korraga kadus klaas selle eest.

Lendasin läbi kummalise roosa, lilla, sinise, musta kirju koha. Need meenutasid pilveid.

"Äää!" hüüdsin ma ja tõmbasin põlved kõhu alla, et tunda end veidi turvalisemalt.

Järsku prantsatasin kuskile maha.

"Auts!" oigasin valust ja lamasin maas edasi. Silmad kinni. Kartes, et keegi näeb mind, kui hoian silmi lahti. Jalad endiselt kõvasti vastu kõhtu. Kartes, et keegi näksab neist.

Korraga kuulsin inimeste juttu, mis sundis mul silmi avama.

"Kus ma..." hakkasin küsima tüüpilist küsimust, kuid vastus tuli mulle enne pähe, kui jõudsin küsimuse lõpetada. Oli ilmselge, kus ma olen.

Koolis.

Miks ma koolis olen?

Ei. See polnud minu kool. See oli kool, aga täiesti võõras kool. Õpilased istusid laudade taga. Need polnud inimesed.

"Hilinesite. Kas te palun istuksite, noor preili?" ütles õpetaja mulle. Alles sel hetkel panin tähele, et kõik olid oma pilgud mulle suunanud.

"Muidugi," vastasin mina ja istusin ühte vabasse pinki.

Õpetaja rääkis tahvli ees pika jutu matemaatikat maha ja siis jõudis alles millegi põneva juurde.

Ta mainis eluvalemeid. Valemeid, millega saab arvutada välja inimese iseloomu, hobid, eesmärgid, kutsumused ja ka elu joone. Jäin teda üksisilmi kuulama ja midagi muud ma ei näinud. Kirjutasin kiirelt üles kõik, mida ta rääkis.

Kes oleks võinud arvata, et eluvalemite parimaks arvutamiseks on sirged, parapoolid ja hüperpoolid?

Lisaks saab hobisid arvutada kolmnurkade abil ja sain selgeks valemid, millest ma koolis aru ei saanud.

Avasin uniselt silmad.

Ma olen kodus?

Jap. Muidugi. Õppisid unes matat. Nüüd saad küll eksami 5.