Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

9. Peatükk

Äratus, äratus! Tõuske üles magajad!

Lükka see kell palun kinni.

Kuule, enam ei ole suvevaheaeg. Nüüd peab kooli minema.

Okey.

Avasin üsna vastumeelselt silmad...

Ma olen oma toas? Nägin seda unes?

Floora oli juba tööle läinud. Uniselt täitsin vetsus veekeedukannu ja lükkasin kannu keedualusel keema. 

Kuidas on see võimalik, et ühes korteris puudub sõna otseses mõttes, köök?

Vee keemise ajal toppisin end riidesse ning üritasin teha imeliku väikese matkapanni peal endale hommikusööki, mis täiesti kõrbema läks.

Kuulsin uksel koputust.

"Willem," avasin ma ukse, kus juba minekuvalmis poiss ootas.

"Mis siin haiseb?" küsis ta nina krimpsutades.

"Ma ei oska ikka üldse süüa teha selle väikese panniga," ohkasin raskelt panni üles tõstes, kus peal olid ära kõrbenud kalapulgad.

"Oh sind küll," astus poiss tuppa, võttis mu käest panni, viskas kiirelt kõrbenud pulgad pealt, tõmbas köögipaberiga panni puhtaks, valas peale õli ja kuna kalapulki enam ei olnud siis tegi ta praemuna.

"Aga palun," pani ta taldriku mu ette, kui kaks muna valmis said.

"Aitäh," asusin kiiruga sööma.

"Miks sa vihmavarju kaasa võttsid?" küsisin üllatunult nähes päikest tõusmas, mis tõotas head ilma.

"Lubas lõunal vihma ja ema surus selle mulle lihtsalt viimasel hetkel pihku," kehitas poiss õlgu.

Söök söödud siis pakkisin kiirelt kaasa koti, kus veel õpikud transportida ei saanud, sest meil lihtsalt veel ei olnud neid.

Keerasin ukse lukku ning läksime üksteise kõrval trepikojast alla ja välja.

Mõtlesin pidevalt eelmisele päevale. Samas ma ei osanud ka kuidagi küsida. Kuna kõik oli kuidagi nii ebareaalne siis võis ka see uni olla. Samas see ikka tundus reaalne.

Teel kooli vahetasin ainult mõne sõna. Willem sai sellest aru, et mul pole jututuju. Seega pärast ei rääkinud me enam mitte midagi.

"Esimene on eesti keel," luges Willem tunniplaani, mille peale hakkasime klassi taga otsima, kuni vastu jalutas Alina.

"Me ei suuda eesti keele klassi leida," ütlesin mina murelikult.

"Aa see on üldsegi esimesel korrusel," naeris tüdruk ja läksime tema juhatuse järgi alumisele korrusele tagasi.

"Siin," ütlesin mina uksest sisse astudes.

"Jama. Siin pole kahte vaba kohta kõrvuti," tõmbas Willem sõrmedega läbi oma pruunide juuste.

"Vabanda, kas siia võib istuda?" küsisin tüdukult, kes üksi istus.

"Sorry, siin istub tema," näitas tüdruk ühe teise tüdruku poole, kes ees pingis teistega juttu ajas.

"Kas siin on vaba?" küsisin järgmise tüdruku käest, kes noogutas. Willem istus ühe poisi kõrvale, kellega tundus, et tal oli kohe hea klapp.

"Olen Lucsya," üritasin ka ise uusi sõpru leida.

"Arabella," ütles ka tüdruk enda nime ja naeratas kergelt mulle mitte silma vaadates vaid edasi oma pliiatsit vahtides, mida ta sõrmede vahel mudis.