Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

3. Peatükk

"Lucsya ja Lucy, teie puhtad pesud,"  hüüdis Floora meie tubade uste tagant ja sisenes minu tuppa, mis on esimene uks trepist üles tulles, ja pani puhaste kokkuvolditud riietega musta värvi punutud korvi minu voodi ette maha ja tegi rõdu ukse lahti.

"Lucsya, aja kargud alla ma ei taha, et teie rutiin päris paigast läheks," tõmbas ta mul teki pealt.

"Las ma magan veel. Kell on vähe," vingusin mina.

See on üks asi, milles oleme õega sama sugused. Oleme täielikud unekotid, kes armastavad kaua magada.

Kui Floora oli mind üles kupatanud läks ta Lucy tuppa, et tema ka üles ajada. Siis tuli ta minu tuppa tagasi: "Ütlesin Lucyle ka, et täna vahetate oma voodipesud ära. Sada aastat ühe tekikoti ja padjapüüriga magamine pole tütarlapselik.

Selles oli tal küll õigus. Ma ei mäleta, millal viimati voodipesu vahetasime.

"Floora, Floora, Floora!" jooksis Lucy järsku nagu tuul trepist alla, et nägin teda vaid vilksamisi ukse vahelt.

Kui ta üles tagasi tuli uurisin ka mina tema elevust: "Mis sul oli?"

"Ma pidin ju Priiduga kokku saama. Säh. Võta." viskas Lucy mulle ühe šokolaadikommi ja kiirustas oma tuppa riideid vahetama.

Aga mina täna magan nii, kui Floora teleka ette kaob või poodi läheb. Ma ei tea, kas tal täna on plaani laborisse minna.

"Floora!" hüüdsin nüüd mina ja jooksin alla korrusele.

"No?" keeras ta end minu poole.

"Eile käis ukse taga mingi tädi kes küsis mingeid valemikaarte," meenus mulle.

"Ah jaa," lõi ta endale otsa ette ja kiirustas esikusse.

"Sa saad ju hakkama?" küsis ta saapaid jalga pannes ja kutsus siis kiiruga Lucy: "Kuule, kas Priit tuleb siia? Ma pean praegu kiiresti minema."

"Jah, ma juba helistasin talle," noogutas Lucy rõõmsalt ja korraga avastasin end keset maja seismas täiesti üksi.

On kuidagi vaikne. Liiga vaikne. Kas see tähendab seda, et olen nüüd vaba? Kas ma saan nüüd magada? Aga mul polegi enam und. Mida ma siis teen?

"Hei!" jooksis Lucy kilgates alla ja langes Priidule kaela.

"Tšau, Lucsya!" hüüdis Priit mulle, kes ma trepil istusin ja nuputasin välja tegevust.

Teeks süüa? Samas võin ma ju ka Vikilt helistada... Ei ta ju sõitis ära. Hmm.

Mul polnud tahtmist oma suve viimaseid päevi veeta toas. Seega tõmbasin endale peale ühe õhukese salli, lükkasin plätud varvaste otsa ja lukustasin ukse, et lihtsalt minna jalutama. Järgmiseks päevaks lubas nagunii vihma.

Jalutasin tavalise suure tee asemel hoopis kõrvalisemal teel, et saaksin peale mööda sõitvate autode müra kuulata õrna Augustituule sahinat puulehtedes.

Kõndisin Säreverre välja ja otsustasin seal käigu pealt bussile minna, mis täpselt siis minu ette sõitis, kui bussipeatusest mööda hakkasin kõndima.

"Lucsya?" kuulsin enda nime.

Ei see ei saa praegu Johan olla. Täpselt nagu Johani hääl.

"Ja?" keerasin end ettevaatlikult ümber ning minu õnneks polnud seal ei Janek ega Johan vaid hoopis Willem.

"Uh," ohkasin kergendunult kätt rinnal hoides.

"Mis?" küsis Willem, kui buss ära sõitis.

"Jumal tänatud, et see oled vaid sina," viisin pilgu hetkeks üle tee asuvale kaubamajale.