Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

20. Peatükk

Lamasin juba mitmendat päeva voodis liikumatult nagu haige ja vaatasin ühte punkti.

"Lucsya, söök on valmis," tuli tädi taldrikuga mu tuppa, pani selle öökapile.

"Mul pole kõht tühi," vastasin koheselt ja tõmbasin endale teki rohkem peale.

"Ma arvan, et see oli ainult arusaamatus. Ta oli lihtsalt vihane. Tegelikult ta on praegu sama moodi õnnetu. Usu mind," rääkis tädi rahulikul toonil.

"Las siis olla. Las piinleb sama moodi nagu mina," mühatasin vastu.

"Luc..." ütles Floora.

"Jäta mind üksi," heitsin talle vihase pilgu ja suunasin siis pilgu uuesti oma kapinupule, kus see juba kolmandat päeva oma turvalist elu elas.

Aga, mis elu see on?

Kui oli möödas veel mitu tundi siis lõpuks tõusin istuli ja sõin mõned ampsud. Isu ei olnud ja panin taldriku tagasi kapile.

"Miks ma üldse tema pärast siin mossitan? Ise ta oli süüdi ja vabandama pole ta ka tulnud. Ta raudselt ei hooligi minust. Jah. Raudselt on see Janekiga mingi mäng, et lihtsalt Janeki kiusamiseks ütleb, et hoolib minust. Tegelikult ma ju näen, et Lucy ja Priit on õnnelikud ja suudlevad iga päev ja käivad kinos ja on lihtsalt nagu tavalised noored. Willem ja mina... Kes me üldse oleme? Mingid kaks kahtlast tatti, kes arvavad, et nii ongi kooselu. Kui mõtlema hakata siis nii ju on. Ei mina ega tema pole veel eluks valmis," pomisesin omaette, sest asjade välja ütlemine on palju parem, kui neid enda sees hoida. Kuulen enda häält ja saan paremini asja enda jaoks seletada. Isegi, kui ma tegelikult aru ei saa, mis mu suust välja tuleb.

Vinnasin end kurnatult aknalauale toetuma ja jälgisin mööduvaid autosid.

Igatsen majas elamist.

Järsku märkasin Willemit ja üht tüdrukut mänguväljaku ääres suudlemas.

"Kurat..." vandusin endale ja jooksin välja. Punusin trepist alla ise karjudes: "Kuradi sitapea raisk!"

Korraga libastusin ja kukkusin.

"Raisk! Fuck! No Tü.." tuli mul järsku meelde, et ma ei ela korteris üksi. Nüüd vandusin juba enda peale ja vaiksemalt: "Kui loll ma olen? Ma olen ikka selline idikas! Fuck! Selline...."

"Lucsya!?" jõudis tädi mulle lõpuks järgi.

"Willem on sitapea! Ta..." hüüdsin mina ja hakkasin jälle nutma. Hoidsin valusast jalast täie jõuga kinni.

"Kuss," rahustas tädi.

"Urmas, palun too mu autovõtmed," ütles Floora Urmasele, kes ka oli kära peale trepikotta jõudnud.

"Hästi," vastas mees ja kiirustas tagasi korterisse.

"Mis teil siin ometi toimub? Kas vaiksemalt ei saaks? Mul väike laps just jäi magama," tuli üks naaber pahandama.

"Vabandust, ja," vastas Floora, võttis tänades Urmase käest võtmed ja toestas mind autoni. Sõitsime EMO'sse.

Seni kuni ootasime järjekorras, lamasin voodil ühes palatis.

Ma olen ikka täiesti omadega läbi.

***

Ärkasin hommikul haiglas. Ma polnud päris kindel, kas olen veel elus, aga kui pähe lõikav valu lõi sain aru, et olen elus.

Tädi tuli palatisse ja istus mu voodile. Ta ei lausunud sõnagi. Vaatas mulle otsa. Naeratasin talle, et näidata, et mul on parem. Ta sai sellest aru, sest küsis, kas mul on parem, mille vastuseks noogutasin.

"Willem on valmis vabandama," silitas tädi mu põske. Ta käsi oli päris jahe.

"Kama," vastasin mina tuimalt.

"Ma arvan, et sa lihtsalt oled olnud viimased päevad liiga närviline. Need eksamid ja lõpetamine olid ka nii koormavad. Tegelikult arvan, et peaksite ära leppima. Tema on valmis seda tegema. Miks sina siis ei ole?"

"Ta on liiga palju mulle haiget teinud. Ehk kunagi äkki tõesti, aga praegu arvan on parem, kui ta ei tule. Ma ei taha teda näha," tõmbasin teki üle pea.

Tegelikult tahad. Sa tahad teda väga näha. Tahad väga väga!

Lõpeta! Ei taha! Ta on maniakk, imbetsill, mingi haige hull, kes mängib ainult tunnetega.

Okey, sa ei taha näha. Sain aru. Kuigi tegelikult tahad.

Jäta! Tahan jah, aga mitte praegu! Äkki siis, kui ta oma kuradi reisidelt ja asjadelt tagasi on, mis on kuskil aasta pärast ja isegi kauem!

"Peaksid ikka leppima. Vähemalt kuulama, mis tal öelda on. Ta läheb varsti ära ja siis oled ikka veel pahane ta peale," ütles tädi täpselt selle välja, mida mõtlesin, et äkki ikka peaks.

"Hah, kas sina kuulasid, mis Eerikul öelda oli? Ei! Sa ei kuulanud! Pakkisid oma asjad ja kadusid tema juurest!" läksin taas närvi.

"See oli väheke teisiti ka," silitas tädi uuesti mu pead, mis sidemega kinni oli mässitud.

"Kaduge lihtsalt kõik, kus kurat ja laske mul olla!" hüüdsin lõpuks vihaselt ja keerasin tädile selja. Ta lahkus.

Vaikselt hakkasid mööda mu põski alla voolama pisarad. Varsti tundsin, kuidas tädi tagasi voodile istus ja mu pead silitas. Tundsin, kuidas hea lillelõhn mu ninna tungis. Nutsin ikka edasi.

"Anna andeks. Olen lihtsalt nii närvis," nuuksusin vaikselt, "aga ma ei taha teda näha ega temast midagi kuulda."

Soe käsi seisatas mu põsel.

"Äkki ongi nii, et olemegi üksteisest tüdinenud, aga samas ei oska ma midagi peale hakata. Ma ei oska üldse ikka elada," rääkisin edasi. Tundsin sooja suudlust mu oimukohale, läbi sideme ja siis ta tõusis püsti ja lahkus.

Suudlus meenutas Willemit, mis pani mind uuesti nutma.

Järsku torkas mulle pähe mõte.

"Janek!" sosistasin vihaselt.

Mitte Willem pole selles süüdi vaid tema! Aga... Willem ka... Ta suudles väljas... Kuradile kõik!

***

Järgmisel päeval sain haiglast välja. Tunne oli ikka sant. Peas side, käed ja põlved sinised ning nagu jalutu vanainimene komberdaks ringi.

Päev otsa olin mõtetes ennast sõimanud ja kogu ülejäänud maailma. Saatnud mõtetes kõiki igasugustesse kirjeldamatutesse kohtadesse, millele ma ise ka ei oskaks nime anda. See läks juba päris inetuks.

Kas nii veedangi enda elu parima suve?

Istusin diivanile ja jäin jälle ühte punkti vaatama. Sellel korral paistis huvitavana seinas olen väike kruvi.

"Luc, äkki tahad teed? Piimaga? Või mida sa soovid? Ma pean varsti mõneks tunniks ära minema, et ma ei tea, kas sa ikka saad hakkama?" istus tädi minu kõrvale. See ehmatas mind veidi.

"Jah, saan. Aga tee palun mulle potiga pop corni," ütlesin vaikselt. Hea film ja suur kauss kõhtu täitvat kiudainet on just see, mida ma praegu vajan.

"Hästi," läks Floora kööki pop corni tegema. Tagasi tuli ta suure kausi ja teetassiga.

Tänades asusin kanaleid vahetama, kuna ei viitsinud püsti end ajada, et film riiulist valida. Lihtsalt vaatasin, mis telekast tuleb ja salvestisi.

Leidsin lõpuks toreda filmi "Nagu kaks tilka vett" vana ja palju nähtud, aga ikkagi väga hea film.

Õgisin end pop corni täis ja poole filmi pealt oli kauss täiesti tühi. Kapist leidsin pool pudelit veidi. Uskumatu, et kapis on ainult mingit magusat juustu, piima, mida ma paljalt juua ei taha, mingit kuivanud sinki eelmisest sajandist ja konserve, mida ma samuti süüa ei sooviks.

Valasin endale pool pokaali kultuurselt veini ja rüüpasin seda aeg-ajalt. Punane ja kuiv. Tegelikult pisut.. Öäh.