Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

13. Peatükk

Sõit kestis ilmatu kaua. Tundus, et sõitsime Piusa poole.

"Kas sa võiksid midagi rääkida?" küsisin pärast tund aega vaikuses sõitmist.

"Me tangime siin autot," ütles poiss selle peale ja keeras ühte tee ääres olevasse bensiinijaama sisse.

Mina istusin autos edasi ja ootasin, kuni Willem bensukas sees ära käis, et maksta.

"Palun," ulatas ta mulle Väikese Tomi jäätise, kui ta autosse istus.

"Tänan," vastasin viisakalt ja asusin jäätist paberist välja pakkima.

Willem oleks nagu lõpmatuseni muutunud. See, kui kaua oleme üksteisest eemal olnud. Ta pole enam üldse nii jutukas, kui varem, mis tekitab mulle muret.

Sõitsime veel pikalt asfaldkattega teel, kuni Willem keeras ühele kõrvalisele metsateele, kus hakkasin silmadega jälgima imekaunist kevadist loodust. Imeväikeseid pungi puudel. Tõesti. Imeväikeseid.

"Kui ilus," laususin vaikselt, mille peale Willem auto keset metsaradakinni pidas ja enda kaelast salli võttis.

"Siin pead silmi kinni hoidma," naeratas ta ja sidus salli mulle silme ette, et ma mitte midagi ei näeks. Sõitsime edasi. Tundsin kuidas auto vahepeal aukudes ja juurtest üle sõites vappus ning siis lõpuks seisma jäi. Willem väljus autost ja avas ka mulle ukse ning juhatas mind kuskile käsikaudu.

Tundsin värsket metsa lõhna ning kuulsin linde siristamas.

See on mulle üllatus... Ükskõik, mis see on, on see täiuslik ja ma juba praegu tunnen, et pole üllatust oma kahtlustamisega ära teeninud.

"Nii... Vaata tee nüüd üks suur samm," ütles poiss, mille peale ma kuhugi kõrge klotsi või asja peale sain.

"Sedasi," võttis ta mu silme eest salli, mille peale päike mu hetkeks pimestas, kuid kui silmad harjusid nägin enda ees maja, aga...

"See," jäi mu suu lahti ja süda tahtis rinnust välja karata.

"Mis asi see on?" küsisin, kuigi nägin, et see oli maja.

"Kas sa siis ei näe?" küsis Willem muie suul. Vaatasin korra tema poole, nühkisin silmi, ja ei suutnud uskuda seda, mida nägin.

"See on meie maja!" kiljatasin käsi seejärel kohe suu ette pannes.

Jah. See maja, mille me Willemiga simsis ehitasime.

"Just nii. Ma lootsin, et enne saab valmis ehitatud, kui mulle nii peale hakkad käima, et su vaatama saaksin tuua," naeratas ta õrnalt olles ise väga rahul.

"Aga, kuidas? Mis? Kus sa raha said? Kas see on uni? Mis? Appi," olin täiesti šokis, sest ei suutnud lihtsalt uskuda. Ma polnud isegi kindel, kas see mulle ikka päris kohale sel hetkel jõudiski.

"Drooni raha ja isa oli nõus ka mind veidi toetama. Lisaks sellele on ju ema ka kogunud isa saadetud rahad ühele pangakontole, mille kätte sain, kui kaheksateist täis tiksusin," lausus Willem.

"Et noh ma nagu jah," kokutas ta lõppu näidates sellega, et tahab midagi veel öelda, kuid ei tea, kuidas.

"Kas me võime sinna sisse ka minna?" küsisin peaaegu pisardama hakates.

"Loomulikult," vastas poiss ja aitas mind suure kivi otsast alla.

Majas oli kolm töömeest, kes sisetöid tegid ja meid tervitasid. Ma vastu ainult noogutasin, sest unustasin ära rääkimise. Willem suunas mind magamistoa poole, kus oli isegi juba osa mööblit sees.

"Kas see..." kokutasin vaikselt.

"See on meie maja. Ma loodan, et noh," kokutas ka tema.

"Meie?" küsisin tema poole vaadates, mille peale ta arglikult kukalt kratsis.