Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

15. Peatükk

Keerasin külge, kui kuulsin läbi une vaikselt enda nime. Avasin silmad ja mulle vaatas vastu otseloomulikult Willem.

"Hommik," ütlesin uniselt.

"Ma pole kunagi varem märganud, et sul on nii ilusad, pikad ja tumedad ripsmed," tegi ta kohe hommikul komplimendi.

Midagi lõhnas hästi, aga kuna olin meeletult unine siis ei saanud ma aru, mis lõhn see oli. Eelmine päev, mil olime kaua üleval, väsitas mind täitsa ära.

"Mis lõhn see on?" küsisin vaikselt, enda kätte külje alt ära tõmmates, sest olin selle surnuks maganud. Kohe pärast seda tundsin käes sipelgaid sibamas.

"See? Aa see on nende lillede lõhn," osutas poiss roosakatele õitele.

"Ei, midagi muud," polnud ma kindel, et lilled sedasi lõhnavad.

"No sel juhul on see küll ainult krohv seintel," muigas Willem.

"Ei ole," polnud ma temaga nõus ja tõusin istuli, et näeksin aknast välja.

"Toomingas!" tõmbasin lõhna endale rohkem kopsudesse.

"Ma küll ei tunne siin toas toomingat," lausus Villu.

Tõusin voodilt püsti ning läksin vetsu. Willemi särk mu seljas oli ikka päris suur. Paljad varbad tundsid külma plaatpõrandat. Istusin potile ja jäin vaatama plaate. Plaatide peal olid tähed. Mitte suvalised vaid ainult minu ja tema nimetähed.

Nii lahe põrand. Ta on selle ikka hästi läbi mõelnud.

"Luc, tule!" kutsus Willem mind õue. Lükkasin enda tennised paljaste varvaste otsa ning läksin tema järel õue.

Seisime selle sama kivi peal, millel eilegi, seljaga maja poole. Willem võttis välja oma telefoni: "Teeme ühe pildi."

"Mul pole korralikud riidedki seljas ja padja nägu peas," olin veidi tõrges.

"Ära muretse. See ei lähe kuskile üles," tegi ta mõned klõpsud.

Me oleme koos teinud palju pilte. Iga ekskursioon ja iga lahedam hetk. Juba väiksena meeldis talle pildistada. Nii nagu Lucylegi. Nii palju pilte on Lucy meist teinud.

"See pole üldse nii hull padja nägu ju. Näed päris numps välja. Mul on selline kahtlane irve näol," vaatas Willem pilte ja näitas ka mulle.

Willemil on tõesti väga suur, lai ja valge naeratus. Erinevalt minust, kes breketeid kandis on temal loomulikult hambad nii sirges reas.

"Lähme ja sööme nüüd midagi," tõmbasin teda endaga kaasa, kuid Willem jäi seisma: "Aga meil pole midagi süüa. Meil pole köökigi."

"Ahjaa," lõin endale käega vastu nägu.

"Mul on autos ainult pool pakki mandleid," ütles poiss, ise käega enda nina ees kärbest ära ajades.

"Tegelikult mul polegi kõht nii tühi," kehitasin talle õlgu.

"Sa pole ju midagi söönudki," imestas Villu.

"Olen ma..." hakkasin meenutama, millal viimati sõin, "ma sõin eile hommikul."

"Ja siis pole kõht tühi? Oled ju ainult luu ja nahk," hakkas Willem mind kõditama.

Muidu ma kõdi ei karda, aga kui kõdistab mind tema siis ei saa ma naeru tagasi hoida.

"Olgu olgu, aitab!" naersin norsates talle, mille peale ta järgi jättis ja mina paar korda sügavamalt õhku ahmisin.

"Lähme siis poodi," pakkus ta, kui jälle võimeline rääkima olin.