Pesakast [Lucsya Lood 4] ✅

2. Peatükk

Minu plõks on on ära käinud. Ma tahan hakata rohkem riideid looma ja tahan oma loomingut ja käsitööd müüa. Ma mäletan oma isa sõnu, kui olin vaid neljane: "Need, kes minu tütreid endale tahavad saada, peavad küll midagi väga erilist olema."

"Ja?" võtsin telefoni vastu ilma, et oleksin vaadanud, kes helistab. Olin selleks liiga unine. Kuigi kell oli juba ammu kaksteist.

"Kas sa tuled? Ootan sind autoga maja ees," kostus Janeki hääl, mille peale kõne kinni vajutasin ja kiirelt paar salku lõdvast krunnist kõrva taha sättisin.

"Luc, sa polegi riides?" küsis poiss nähes mind uksel öösärgi vääl.

"Ei, ei ole. Janek, ma ei taha olla sinu vaenlane ega ka tüdruksõber. Palun jäta mind rahule. Ma olen otsustanud nii ja mitte miski ei saa seda muuta," ütlesin otse välja.

"Kõik ikka hästi? Keegi suri ära? Oled kuidagi kahvatu," muretses tema.

"Ei, kõik on elus ja terved ning veelgi paremas korras. Ma lihtsalt võtan sind kui klassivenda ega soovi rohkemat," panin käed rinnale risti, et näida eriti veenev.

"Mida ma sulle tegin? Raudelt nüüd see Willem on sind mõjutanud," muutus ta pahaseks ja hakkas turtsuma nagu siil põõsas, kui ohtu tajub.

"Temale kehtivad samad reeglid. Minu ümber on kogunenud liiga palju saasta ja kui ma ei saa enam asjadest aru siis ei taha ma seda enda ümber," ohkasin ja lasin käed rippu.

"Sa oled lihtsalt veidi stressis. Muud midagi," muigas too ja ulatas mulle lilled: "Need on sulle."

"Tänan," võtsin viisakalt naeratades lilled ja tõmbasin välisukse kinni. Viisin lilled vaasi ja kobisin tagasi magama hoolimata sellest, et ta veel korra kella lasi.

KÜLL ON HEA, KUI EI PEA KARTMA.

Kell tiksus juba üks, kui ma lõpuks kargud alla ajasin ja hambaid pesema läksin. Tädi oli juba ammu kuskile ära läinud. Kuulsin hommikul, kui ta autoga minema sõitis. 

"Hei, Luc, kuule, mul selline plaan, et vaatasin, et väljas on päris ilus ilm ja äkki sa viitsid koos midagi teha näiteks pikniku pidada või midagi? Ma lähen ju ülehomme Tokyosse ka, et siis saakski koos olla enne reisi," vuristas Viki, kui vibreeriva telefoni vastu võtsin.

"Piknik? Olgu, aga ma pean siis vist enne bussiaegu vaatama, sest tädi sõitis hommikul ära," rääkisin kõhklevalt ja kiikasin aknast välja, et olla veendunud selles, et tädi kodus pole.

"Olgu, helista siis tagasi, kui asjad selguvad. Mul sulle nii palju rääkida. Tšauki!" pani ta juba kõne kinni, enne, kui midagi öelda jõudsin.

Üritasin leida sobivaid riideid, kui korraga avastasin, et mul pole üldse riideid. Ainult mingid kampsunid ja sinised teksad.

Pean Vikiga rääkima, et mõnel päeval kaltsukasse läheksime. Kas või kohe.

Olen alati olnud seda meelt, et kaltsukatest leiab palju lahedamaid ja odavamaid riideid, kui poest. 

"Lucy," koputasin ta toa uksele ja avasin selle.

"Mõh?" keeras ta uniselt külge.

"Ma lähen Vikiga õue. Tead, kuhu tädi läks ja millal tuleb?" kohendasin tema peegli ees veel enda hobusesaba, sest väikesed beebikarvad tungisid lihtsalt välja. 

"Ei tea. Lase mul magada," pomises ta patja, mille peale silmi pööritasin ja tema toast lahkusin tõmmates enda järel ukse koomale, mis tagasi lahti vajus.

"Luc, pane uks kinni!" käskis ta pahuralt.

Minu õde on üks miljonitest inimestest, kes võiks lihtsalt oma elu maha magada, kui kedagi teda äratamas poleks.