Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 1

Ma suudlesin poissi põsele ja jäin selle tõttu koduaresti terveks suveks. Väike tühine põsemusi. Ema paanitses. Ian tormas minema hüvasti jätmata. Ema karjus terve igaviku ja tormas tagasi tuppa jättes mind üleni riides,rinnahoidja lahti,jalad basseini rippumas. See suckib,et ta tuli töölt koju tund aega varem,kui tavaliselt aga vähemalt ei tulnud ta kaks tundi varem,kui Ian ja mina tegime basseinis palju rohkemat,kui põsemusid. Ma tean,et tema on minu jaoks see õige. Kuid mu ema ei näe seda nii.

Ta paanitseb kõige jaburamate asjade üle vahepeal. Aga ta alati ütleb,et ma olen tema usalduse kaotanud nii,et minu viga. See ei olnud musi,mis ta närvi ajas. Arvatavasti on asi selles,et kaks kuud tagasi,kui Ian visati juvisse kanepi müümise eest,keelas ema tal meie majja tulla. Ma ei suitsetanud seda temaga kunagi nii,et see pole nii suur asi. Ja siis eelmine nädal ta keelas mul temaga kohtuda,kui ta teada sai,et me koos koolist poppi tegime. Minu voodis. Igatahes detailid pole enam olulised tal lõpuks viskas üle,et ma tavaline teismeline olen ja ta otsustas mu elu ära võtta. Või noh mu telefoni. Sama asi.

Vähemalt on täna reede. Mu sirgendaja susiseb,kui ma seda läbi juuste tõmban kuni ma kuulen ema magamistoa teleka välja lülitumist 10:30 ajal nagu alati. Lõpetan oma juustega ning panen näkku meigi,eriti sädeleva silmalaineriga ja helistan Beccale. Ta ei oleks mu esimene valik sõbrannana,aga tal on auto ja ta on täielik tuhvli alune.

"Mul on kainekat seenioride peole minekuks vaja," ütlen ma. "Ja ma arvan,et sulle kuluks täiega kaasreisija ära."

"Bayleigh," ohkab ta sügavalt. On arusaadav,et ma olen ta jaoks tüütu,aga ta saab sellest üle,sest ilma minuta poleks teda kutsutudki nii suurele peole. "Sinu maja on 20 minutit teelt kõrval,kui ma su koju ka veel viin,pean lahkuma 40 minutit enne kui ma kodus pean olema."

"Lihtsalt tule mulle järgi. Palun?" Mu nukid on plastikust lauatelefoni hoidmisest valged. Ma pole seda asja terve igaviku kasutanud. Keegi ei kasuta lauatelefone enam. Vaikus teises otsas. "Vabandust," ütlen ma siiralt. "Palun tule mulle lihtsalt järgi. Ma leian endale koju tulekuks teise kaineka."

"Olgu," ütleb ta kõne lõpetades.

Ebamaine sooja laine puhkab linna kohal,kui ma terrassil teda ootan. Kui ma teda veel viis minutit ootama pean rikub niiskus mu juuksed ära. Kaks minutit hiljem sõidab ta sissesõiduteele esituled sees. On. Alles. Idikas.

Ma jooksen ta autoni ja avan kõrvaliatuja ukse. "Lülita tuled välja," sisisen talle. Ta kombib armatuuri,et lülitit leida. Ta on ainult sõitnud kaks kuud ja pole pooltki nii osav väljahiilimises kui mina. Becca lihtsalt pole seda tüüpi inimene,kes välja hiiliks. Ta pole nagu mina. Ma peaksin talle andestama tema apsaka ja mitte karjuma,kuna ta tegi ringi ja tuli mulle järgi.

Aga siis välisuks lendab lahti ja ma tean,et ma ei andesta talle kunagi. Sest ma jäin just väljahiilimisega vahele.