Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 8

Nagu mingi hull stalker jälgin teda terve järgmise tunni. Ta sõidab oma hoovis ringe, kasutades mullahunnikuid hüpekatena. Ühe korra maandus ta esirattal enne ja oleks peaaegu üle ratta lennanud. Hetkeks arvasin, et ma kiljatan hirmust. Peale seda pani ta kiivri pähe ning minu salajane siin olek võiski jääda saladuseks.

Kui päike puude taha loojub ja juba raskem näha on, lülitab ta ratta välja ja asetab metallist raamile. Mu jalg koputab vastu rõdu serva. Tahan temaga rääkima minna, tema nime teada ja teda tundma õppida. Rõdult karjumine ei tundu kõige parem viis hea esmamulje loomiseks. On peaaegu pime nii et mul pole väga põhjust nii sama ringi jalutada ja "kogemata" temaga kokku põrgata. Langen oma kott-tooli ning mõtlen. Ja siis ma köhin. Alguses kogemata, sest tolm läks mulle kurku kuid siis annab see mulle mõtte.

Hingan sügavalt sisse ja sunnin end uuesti köhima. See kõlab ebausutavalt võlts ja, mis veel hullem ta ei pane seda tähele. Ta jätkab oma ratta kallal töötamist, tagumine rehv on küljest ära ja ta hoiab käes ketti. Ta võtab särgi seljast ja kasutab seda otsaeest higi ära pühkimiseks. Oh my God, oh my God. Ian ei näe ilma särgita selline välja. Lähen tagasi oma tuppa ja kõnnin edasi-tagasi peegliga kapi ees. Mida ma saaksin teha, et ta tähelepanu võita?

Ema lapsepõlve raamaturiiulil on tema lumekuulide kogu üks plikalikum kui teine. Oleks tõeliselt kahju kui üks neist rõdult alla kukuks...

"Oh my God, Ei!" Mu suu jääb lahti ja käsi lendab rinnale. Vaatan üle rõdu ääre alla kõiki katkiseid kilde. Teeseldes, et hoolin sellest. "Täiesti pekkis!" ütlen ma kõvemini kui tavainimene räägiks. Liigun sõrmedega läbi oma juuste, üritades meeleheitel välja näha ning piilun silmanurgast tema poole. Ta vaatab mind, ümber keeratud plastikust ämbri otsast, mida ta toolina kasutab. Bingo.

Jooksen läbi maja, treppidest alla ning välja tagahoovi. Põlvitan maha ning võtan lumekuuli killud kätte ja pööran neid käes ringi. Maapind mu selja taga krõbiseb. Pööran võltsilt üllatunult ümber.

"Hei," ütleb ta ja teeb väikese käe lehvituse.

"Tere," tõusen püsti ja surun tema väljasirutatud kätt "mina olen Bayleigh." See on soe ja veidi higine.

"Mina olen Jace. Mis juhtus?"

"Ma pillasin selle maha ja see veeres rõdult alla." lasen kildudel oma käest maha muru sisse kukkuda ja jään neid vaatama. "See pole parandatav."

"Jama värk," ütleb ta, "Kas sa kogud lumekuule?"

"See oli mu ema oma. See oli tema tuba ja kõik tema asjad on endiselt seal sees."

Ta vaatab üles avatud rõdu uste poole seejärel uuesti mind. Tal on rohelised silmad. "Nii et see on su vanavanemate kodu?" küsib ta. Ma noogutan. "Ma ei usu, et olen sind siin varem näinud."

"Ma olen lihtsalt suveks külas." ütlen "terveks suveks," lisan pahameelel.

"Terve suvi sellest külakolkas? Tere tulemast minu õudusunenäkku." Me naerame. Tal pole õrna aimugi kui palju tema siin olek mu suve paremaks teeb.

"Siin pole tõesti midagi teha," ütlen, "Mida sa plaanid täna õhtul teha?"

Ta kehitab õlgu "Vaatan lihtsalt HBO-d."

"Ma armastan HBO-d, aga mu vanavanematel pole kaablit." ütlen. Tegelikult pole ma kunagi HBO-d vaadanud, kuid võin kihla vedada, et see meeldiks mulle. Eriti koos Jace'ga.

Ta närib oma huult, otsustab ma arvan, kas võtta mu sööt või mitte. Ta võtab selle. "Tahad seda vaatama tulla?"

Selle asemel, et välja näidata kui põnevil ma olen kehitan õlgu "Miks ka mitte?"