Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 2

90 päeva telefonita. 90 päeva Ianita. 90 päeva koduarestis.

Ma ei lepi sellega. Ma elan üks tänav oma koolist. On esmaspäeva hommik,eelviimane päev koolis enne suvevaheaega. Ian pole minust terve päeva kuulnud ning on tõenäoliselt hullumas,arvates,et ma leban surnult kuskil kraavis.

Keegi ei tööta ajaloo tunnis,sest me tegime testid ära kaks päeva tagasi ning midagi muud pole jäänud teha. Ma küsin luba medõe juurde minekuks. Härra Garcia lubab mul klassist väljuda koheselt kui kuuleb sõna krambid kuid ma kõnnin medõe kabineti asemel koju.

Ema kummuti sahtlid on tühjad. Nagu ka tema öökapp,riidekapp ja voodi alune. Madratsi alune. Isegi arvete all mida me veel maksnud pole ei ole midagi. Ma ei suuda mõelda kuhu mujale võis ta mu telefoni panna. Ma üritan sellele helistada,aga kõne läheb kohe häälsõnumisse,mis tundub loogiline,kuna mu telefoni aku suckib.

Võidetud, lähen oma tuppa lootes,et pähkli M&M kommid on endiselt mu öökapil. Mu telefon on keset mu voodit,
koos kirjaga.

Palun käitu hästi. Armastusega,ema

Oh jee. Ema saab see aasta imelise emadepäeva kingituse. Ma proovin Ianile helistada,aga ta ei vasta,mis on imelik,sest ta läheb kolmeks kinno tööle. Nii et ta peaks juba ärkvel olema. Üritan talle armsa,seksika häälsõnumi jätta,aga arvatavasti kõlab see lamedalt. Aga noh,selline ma olen ja talle meeldib.

Ma kõnnin tagasi kooli,sest kui ma puuduks ka ülejäänud päeva,võetakse mult kindlalt telefon uuesti ära. Ma magan järgmised kolm klassi kuni kuuenda tunnini. Viipekeel. Minu viie aastane sugulane Sarra on kurt. Peale tema vanemate olen mina ainuke,kes temaga suhelda saab,sest ma nägin palju vaeva viipekeele õppimisega. Pluss minu õpetaja on ausalt,parim õpetaja terves koolis.

Becca ja Matt esitavad viipekeeles Metallica laulu Ride the Lightning. Isegi viipekeeles on ilmne,et Becca on Matti armunud. Tunnen ennast halvasti,et suudlesin Mattiga põhikoolis. Becca ütleb,et Matt ei meeldinud talle siis veel,kuid nukker pilk tema silmis igakord,kui ta teda näeb,ütleb mulle,et need tunded ei tekkinud üle öö.

Mu telefon väriseb. See on sõnum Ianilt-lõpuks.

Kallis,on raske sinuga koos olla kui su ema on segane.

Mida perset? Kirjutan ma, telefon varrukasse peidetud, vastu. Ianil ja minul on kokku-lahku suhe. See pole isegi päris suhe,sest ta keeldub mind oma tüdruksõbraks kutsumast. Mõnikord ta väidab,et armastab mind rohkem kui elu. Teinekord pöörab ta ära ega taha minust midagi kuulda. Ma arvan,et praegu on see hetk. Ma olen kurb,aga mitte päriselt. Küll ta mu juurde tagasi tuleb.

Kas sa tuled mu peole homme?

Ma jõllitan ekraani,sunnitud mõtlema millelegi,millest ma pole soovinud mõelda. Iani suur koolilõpu läbu. Enam-vähem kõik on kutsutud ja on oluline,et ma kohal oleksin. Aga ema ei lubanud mul eelmisel nädalal palju väiksemale peole minna ning ta polnud just väga elevil sellest,et ta mind välja hiilimas tabas. Ma kirjutan tagasi Jah,hoolimata sellest,et mul on suurem võimalus lõpetada kool parimana,kui sinna peole minna.

Teisipäeva õhtul lähen ma võidetult magama. Hoolimata anumisest,kauplemisest, nutmisest ning süümekate tekitamisest, ei lubanud ema mul peole minna. Mitte miski ei aidanud.