Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 6

Kuna olen ainuke pereliige, kes läheb ning mul pole autot, olen sunnitud pärapõrgu, kus mu vanavanemad elavad, bussiga sõitma. Kolm ja pool tundi sõitu ilma telefoni ja arvutita on kui õudusunenägu. Ema andis mulle ajaviiduks mingi mõtetu raamatu kaasa. Siniste delfiinide saar...ütles,et see oli noorena tema lemmik raamat. Ma keeldun seda kiusu pärast lugemast.

Buss teeb paar peatust, kuid on peaaegu alati tühi. Mitte ühtegi huvitavat reisijat pole. Istmed lõhnavad nagu piss ja vaesed inimesed. Pole mingit chance, et minu unistus istuda kuumade kolledži poiste kõrval tuleks tõeks. Ma ei räägi kellegagi. Ma ei tee muud kui vaatan aknast välja. See on igav vaade algusest lõpuni.

Ma jõuan kohale täpselt graafiku järgi. See on hämmastav kuidas bussi firmad seda teevad. Vanaisa ootab väikese poe, mis on ka bussijaam, parkimisplatsil. Ta on sõitnud sama musta Ford F-150 pikapiga ajast mil ma polnud veel sündinudki. Kui ma sisse ronin näeb see endiselt uhiuus välja.

"Tere, vanaisa," ütlen oma kohvrit tagaistmele pannes. Ta noogutab ja hakkab sõitma.

"Bayleigh, kena reis?" Mu vanaisa pole väga sõna rohke mees.

Noogutan. Tema huuled pressivad kokku teadvaks kriipsuks. Kortsud ta näos on läinud sügavamaks ja juuksed, mis ei mahu ta cowboy mütsi alla on hallimad kui ma mäletan. Järgmised viis minutit on vaikus kuid mitte ebamugav vaikus. Vanaisa ei räägigi kellegagi. Me möödume nii paljudest farmidest ja rantšodest suurte sepistatud rauast väravatega, et ma hakkan mõtlema, kas selleks, et selles linnas elada peab kasvatama või omama karja. Majal vanaisa maja kõrval on hoovis uus tiik. Kahtlane ristküliku kujuline auk maa sees, mida ma ainult oletan, et on tiik. Tee pealt ei näe ma selle sees vett. See kindlasti ei olnud seal kui ma viimati külastasin samuti polnud ka hunnik mulla mägesid, mis on nüüd minu vanavanemate ja naabri maja vahel.

"Mis farm see on?" küsin autost välja tulles. Vanaisa võtab mu kohvri ja astub veranda treppidest üles. Ma järgnen talle.

"See pole farm. See on neetud laps maad rikkumas."

Ma ei saa aru kuid ei küsi rohkem küsimusi.

Vanaema koob tekki ja vaatab seebikaid. "Kes meil siin on?" küsib ta naeratades, kui ma elutuppa astun. Ma ei tea,kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Vanaema on armas kuid natuke hull. Mõnikord kutsub ta mind mu ema nimega, mõnikord unustab mu nime üldse ära. Mõnikord räägib ta sama lugu mitu korda.

"Bayleigh," ütlen teda ettevaatlikult kallistades, üritades vältida varrastega pihta saamist.

"Nii tore,et sa meid külastad. Vanadele inimestele ei pöörata kunagi tähelepanu."

Ma kahtlustasin seda. Ema ei ole talle öelnud, et see on minu karistus vaid jättis mulje nagu tahaks ma neid lihtsalt külastada. Täpselt, sest veeta suvi ilma telefoni ning internetita on mu eluunistus.

Vähemalt on toit hea. Me sööme lõunat täpselt kell kuus. Pärast seda mängime tund aega kaarte. Vaatame kaheksasi uudiseid ning siis lähme eri teid magama. Ainult, et kell on kõigest pool üheksa ja mul pole und. Ritsikad ja ulguvad hundid väljas pole samuti unised. Ma ei kuule autode signaale ega lärmavad muusikat nagu ma kodus kuuleks.

Haaran telefoni järgi, mida pole seal. Mõtlen asjadele, mida saaksin Facebooki postitada ainult, et mul pole Facebooki siin. Kõigest paar tundi suve ja mul on juba tunne, et mind on hüljatud üksikule saarele ja surema jäetud.

Ma ööbin ema vanas magamistoas. Siin on endiselt sama varikatusega üheinimese voodi ja kirjutuslaud nagu siis kui ta väike oli. Tema asjad on igal pool laiali. Kunagi mõtlesin, et see on põnev kuid nüüd vihkan seda. Kõik ema mälestused ja esemed meenutavad mulle, kui ebaviisakas oli temast mind siia saata. See pole pelgalt karistus-see on põrgu.

Ainuke lahe asi selle toa juures on, et see asub teisel korrusel ja omab rõdu vaatega noh aakrite viisi mitte millelegi, kuid endiselt -see on lahe. Chillin rõdul pikka aega, vean kott-tooli välja, et ma ei peaks puidust põrandal istuma. Ma vaatan tähti terve igaviku, mis on tegelikult kõigest viis minutit. Loen üle nii palju tähti, kui silma hakkab kuid tüdinen ära pärast kolmekümne kuuendat. Siis ma sulgen oma silmad ja unistan Ianist. Soovin, et ma saaksin telefoni välja võtta ja oma Facebooki staatust uuendada. See ütleks:

Sitax igav. Nii igav, et ma võin lihtsalt surnult maha kukkuda.

Kellegi hääl tabab mind ootamatult." Õpi vihjest aru saama." See on mehe hääl, mis tuleb naabrite tagahoovist.

Ma jäätun kott-tooli mitte tahtes enda siin olekut välja anda. Vari tuleb vaatevälja minust täpselt paremal. Ma pööran pead ja kissitan silmi, et pimedas teda paremini näha. Ta on noorema poolne kutt, kindlasti mitte täiskasvanud mees kuid tõenäoliselt vanem kui keskkooli õpilane. Ta kannab tumedaid teksaseid kuid mitte särki ja hoiab telefoni kõrva ääres. Tundub, et mõnel telefonil on siin levi."Mind ei huvita mida sa tunned." ütleb ta kätt läbi oma lühikeste juuste tõmmates. Need tunduvad tema veranda valguse all rohelised kuid on tõenäoliselt pruunid."Sa oleks pidanud sellele mõtlema enne, kui sa tolle kutiga magasid."

Ma ohkan ja pööran pea kõrvale, tundes ennast süüdi nii privaatse jutu pealt kuulamise pärast. Olen rõõmus, et ta ei tea minu siin olekust.

"Lõpeta mulle helistamine," ütleb ta väsinud häälel."Ma ei taha sinust enam kunagi midagi kuulda või ma vannun, et murran selle telefoni pooleks."

Hingan sügavalt välja. Murrab oma telefoni pooleks? Tal pole õrna aimugi, milline elu ilma telefonita on.