Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 11

Järgmisel hommikul täidab ōhu Jace' krossiratta möire. Ma olin hääle peale üles ärganud, söönud hommiku- ja lõunasööki selle saatel ning nüüd vaadates lage, kardan, et ma lähen selle hääle pärast hulluks. Täna on ta tõesti valju, võtnud pähe omastada uut hüpet, mida ta konstrueeris buldooseriga terve eilse hilisõhtu. See on kaks korda sama kõrge kui maja ja hunnik mulda, mis temast õhku lendas oli vähemalt kakskümmend jalga kõrge.

Keeran oma voodis külge – ema voodis – ja järgin sõrmega õmblusi antiiksel voodipesul, millel ma pikutan. Endiselt alandatud ja tundes piinlikust eile õhtusest jutuajamisest vanaisaga, lahkusin ma täna oma toast nii vähe kui võimalik. Ja siin toas pole mitte midagi muud teha, kui lõhkuda rohkem lumekuule, viimane abinõu, mille kuulda võtmisele ma hetkel väga lähedal olen.

Kõik, millest ma mõelda suudan, on Jace. Tema treenitud rind kaetud higiga, tema itsitus filmide naljakates kohtades, kõik. Isegi tema tavapärasemast pikem nohikliku kujuga nägu ja juuksed, mis pidevalt ta silmadel on. See kõik on minu jaoks armas ja ma igatsen seda ning tahaksin temaga koos olla praegu. Ma ei taha mõelda Iani kuulujuttudele, ega sõpradele, või mõelda kui palju lugenata Facebooki sõnumeid mul hetkel kodus arvutis on.

Jace' krossiratas läheb taaskord hüppele. Kuigi ma ei näe seda oma positsioonilt voodis, olen ma meelde jätnud rütmi mootori helidest. See on nii ebatervislik. Teismelised peaksid olema aktiivsed mitte laisad. Olen praegu rohkem väsinud kui ma kodus kunagi olnud olen ning ma pole päevi mitte midagi teinud. Ma pole eriline jooksja, aga ehk peaksin ma sörkima minema.

Mu Chuck Taylorsid on asenduseks jooksutossudele ning ma pole sport rinnahoidjat kaasa pakkinud, seega jooksmine saab olema natuke piinarikas. Aga mind ei huvita – ma pean majast välja saama ja jooksmine on ainus asi, mida teha, kui pole autot, sõpru või üldse elu.

Ma sprindin majast välja, ütlemata head aega vanaemale, kes on diivanil või vanaisale, kes õues oma aia kallal vaeva nägi. On natukene üle keskpäeva, seega kuum suve päike ähvardab mind higis leotada ajaks, kui ma jõuan tänava lõppu. Sörgin aeglaselt, tahtes saada majast nii kaugele kui võimalik, aga teades oma eelmise aasta jõusaali tundidest, et mul on joosta umbes miil, enne kui mu jalad otsad annavad. Ma pole kunagi olnud keegi, kes püsib vormis.

Jace' krossiratas on nüüdseks kaugustes hümin teiste helide hulgas selles kurvas linnas. Kaks koera konkureerivad haukumises minust paremal ning minust vasakul üks vanem daam niidab traktoril oma aeda. Kõik need inimesed on nii vanad. Jace ja mina oleme tõenäoliselt ainukesed teismelised miilide raadiuses ning mul pole isegi lubatud temaga koos aega veeta.

Kui ma jõuan stop märgini, siis ma peatun. Mu rind on pingul, kui ma hingeldan õhu järgi. Mu sääred valutavad ning mu kandadel on tõenäoliselt villid. Higisena läbimärg olles, ma nean ennast, et ma ei võtnud pudelitäit vett kaasa. Mu lühikeste pükste taskus on kaks dollarit ning bensiinijaam on mööda teed alla minust vasakul. Kui kaugel – ma ei tea. Ma ei pööranud suurt tähelepanu, kui vanaisa sellest mööda sõitis, aga oma olen üsna kindel, et see on lähemal kui maja juurde tagasi sörkida. Pluss mind väga ei huvita, sest minu plaan on jääda võimalikult kauaks eemale sellest koide järgi lõhnavast toast.

Väsinud jooksmisest, kõnnin ma mõnda aega mööda teed. See on peatee, koos asfalti ning tõeliselt värvitud triipudega, mitte nagu ühe auto laiune kruusatee moodi asi, mis on mu vanavanemate tänav. Ning kuigi see on nelja realine tee, ei möödu minust mitte üksi auto. Kodus ei kõnniks ma kunagi mööda tänavaid – seal on liiga palju mööduvaid inimesi, liikumas halvast linnaosast suurde linna, et mind röövitaks või sõidedaks minust üle enne, kui olen jõudnud kõndida nelikümmned meetrit.

Kuigi olin lootnud, et sörkimine aitab, kõndimine sellel tühjal teel paneb mind end veel rohkem üksikuna tundma. Ma pole kunagi olnud kusagil nii kaua ilma, et vähemalt mu telefon mulle seltsiks oleks. Koos sellega ma kirjutaksin oma sõpradele, kontrolliksin e-maile, mängiksin mänge. Ilma selleta olen ma siiralt, täiesti üksi. Ma igatsen kodu. Ma isegi igatsen oma venda.