Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 12

Oma eilsest lollist jooksmisest valusate musklitega ma lebotan diivanil ja tänan jumalat, et kohalik kanal näitab maratoni seriaalist, mis mulle tegelikult ka meeldib. Seebikad ja kohtusaated tüütavad ära peale mōnda aega.

Isegi pärast kuuma dušši ning kolme tundi teleka vaatamist. Ma ei saa Ianit enda peastvälja. Tunnen end nagu loll, sest ma tean, et me ei olnud ametlikult koos. Ta oli selle täiesti kindalks teinud. Aga ta poleks pidanud mind niimoodi meelitama kui ta lihtsalt  jätab mind esimese libu pärast, keda ta peol kohtas.

Ma ei suuda uskuda, et saatsin talle selle mobiiliga tehtud pildi endast. Külmavärinad jooksevad mööda mu selga alla. Mis siis kui ta saatis seda teistele inimestele? Ma ei taha, et kutid mu koolis seda näeks. Ugh, ma olen nii rumal. Äkitselt koju tagasi mineks esimeseks koolipäevaks ei kōlagi enam nii hästi.

Maraton lõppeb südaööl ja ma viimaks vean ennast diivanilt üles oma tuppa. Liikuv oranž helendus jääb mulle silma läbi akna. Ma lähen rõdule ja vaatan sealt välja leides lõkke Jace' tagahoovis, Jace istub selle ees aiatoolis. Ta jõllitab lõket tema silmad kuskil kaugel eemal.

Ma ei tea tema lugu, aga see tundub palju hullem kui minu oma. Muidugi olen ma siin kinni ilma sõprade ning tegevuseta, aga minu elu on igav. Tema on keegi kohas, kust ta pärit on. Ta on ajakirjadel. Ja nüüd näeb ta välja nagu kōige üksildasem inimene maailmas.

Ma toetan vastu rõdu äärt, jälgides teda kuuvalguses.  Isegi tema kukal on sexikas. Mis mul viga on? Mulle ei saa hakata kohe keegi teine meeldima kui ma ühest üle saan. Kuid ometi see juhtus.

Magu saaks ta mu mõtteid lugeda, vaatan ma õudusega kuidas Jace' nägu minu poole pöördub kissitades silmi, et pimedas midagi näha. Ma surun selja vastu maja väliskülge, mitte teades kas ta näeb mind pimedas.

"Oled sa seal väljas?" Hüüab ta minu suunas.

Piinlikus voolab minust läbi. Kuidas ta teadis, et ma siin seisan? Kas ta arvab, et ma luuran teda? Astun sammu edasi, kallutades natuke üle rõduääre. "Jah," ütlen ma. "Just kõndisin välja... ma ei olnud siin kaua vōi midagi."

Ta liigutab tule poole. "Tule aga alla. Mulle kuluks selts ära."

Ma hiilin majast välja, mis ei nõua väga palju pingutust, sest mu vanavanemad magavad nagu kivid ning ma lõikan üle muru Jace aeda. Istun tühjale toolile tema kõrval ning ta noogurab tervituseks. Klassikaline rokk muusika mängib ipadist tema süles.

"See lõke vajaks vahukomme," Ütlen peale jupi aja piinliku vaikuse möödumist.

Ta naeratab, võttes taskust telefoni välja. "Hoian seda järgmiseks korraks meeles." Ma vaatan kuidas ta kulmud kokku lähevad kui ta loeb sõnumit oma telefonis ning siis vastuse kirjutab.

Veel vaikseid piinlikke minuteid möödub ja ma hakkan mõtlema, miks ta mind siia kutsus kui ta rääkida ei taha. Sõnumineerimine on kõik mis ta teeb. Ta ei tekstinud üldse kui me filmi koos vaatasime. "On kõik korras?" Küsin ma. "Sa oled üli vaikne."

Ta kehitab õlgu. "Kõik on hästi. Ma lihtsalt... ma ei tea."