Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 7

Erksalt ja naeruväärselt vara järgmisel hommikul, aitan ma vanaemal tolmu pühkida tema sea kujukestelt. Nende rivi ulatub elutoast läbi koridori kööki. Ta on kogunud sigadest kujukesi aegade alguses. Kuigi ta pole kunagi oma elus päris siga omanud. Koristamise ajal laulab vanaema vanu laule. Mitte vanu laule, mida mina tean vaid vanu vanu laule. Ma soovin, et komistaksin ajamasina otsa ja saaksin tagasi eelmisesse nädalasse reisida ning ema mitte välja vihastada.

Tundub, et ma ei suuda lahti saada harjumusest teksade tagataskust oma telefoni järgi haarata, mida seal pole. Mitte, et mul oleks kellelegi midagi olulist öelda,kuid mõne sõbra sõnumist oleks nii palju abi praegu. Me lõpetame sigadega ja vanaema teeb meile vorstivõileibu seejärel sätib ta ennast elutuppa, et oma seebika algust mitte maha magada.
Ta ei anna mulle rohkem majapidamistöid nii et ma oletan, et olen pärastlõunaks vaba, mis suckib tegelikult rohkem kui koristamine. Siin on nii igav. Siin pole isegi kaabeltelevisiooni ainukesed asjad, mida telekast näitab on seebikad, lahutused ja sari petvatest abikaasadest.

Otsustan jalutama minna lootes, et kukun terrassilt alla, langen kolme kuulisse koomasse ja ärkan alles kooli mineku ajaks. Politseiauto keerab sissesõiduteele. Tolm kerkib õhku kõigi nelja rehvi juurest. Vanaisa rohis peenral, aga kõnnib nüüd konstaabli avatud akna juurde, et temaga rääkida. Istun terrassi kiigele. Kui politsei tuleks minu kodu ukse taha, oleksin ma vägagi elevil ja suremas soovist teada, mis juhtunud on. Kuid siin väikeses linnas, teavad kõik kõiki nii et ma poleks sugugi üllatunud, kui ment on siin selleks, et vanaisa "super lõbusale" bingo õhtule kutsuda. Ja siis kuulen ma karjumist.

"Sa pead kontrolli enda kätte haarama sheriff!"  vanaisa tegelikult ka karjub ja veel politsei peale. Jumal, mida kõike ma annaks, et sellest praegu snäppida. Ma lõpetan kiikumise, et vaigistada kriuksuvat heli.

"Ma mõistan sind täielikult Ed, kuid siin pole midagi, mida ma teha saan. Poiss omab seda maad nüüd."

Vanaisa vaatab naabri mullahunnikuid ja äsja kaevatud tiiki. Ta  kortsutab kulmu ja surub konstaabli kätt. "Ma tean, et Richard pöörab praegu hauas ringi. Ta poleks kunagi tahtnud, et tema majast saab mootorratta mänguväljak."

Kohe kui politsei minema sõidab ja tolm sissesõiduteel maha langeb, jooksen ma lillepeenrale vanaisaga rääkima. "Mille pärast see veel oli?" Vanaisa annab mulle aia asjade karbist kindad.

Ta osutab umbrohule "Sa mäletad Richardit ajast kui sa laps olid?"

Ma haaran umbrohust ja tõmbab selle maa seest välja "Jah."

"Ta suri umbes viis aastat tagasi. Jättes kõik oma tänamatule lapselapsele. Ta ei rääkinud oma pojaga pärast seda suurt tüli, mis neil oli." Ma olen täiesti šokis sellest kui palju vanaisa minuga räägib. Ma peaaegu ei julge rohkem küsimusi esitada, sest äkki on ta tänaseks päevaks kõik oma sõnad ära kasutanud.

"Nii et lapselaps tegi kõik need mullahunnikud?"

Vanaisa noogutab.

"Miks?"

Ta kehitab õlgu ning kortsutab kulmu. Ma arvan, et lasin tal liiga palju rääkida. Tõmban välja paar umbrohtu patukahetsuseks. Töötame vaikuses kuni kõik umbrohi on läinud. Lõpuks ta räägib ja ma olen oma küsimuse peaaegu ära unustanud. "Ta sõidab seal mootorrattaga. Iga päev." Vanaisa pühib otsaeest higi. "Üllatav, et ta praegu seda ei tee."

Naeratan. Vanaisa soojeneb mu vastu.

Pärast õhtusööki, mille ajal ei öelnud vanaisa sõnagi, lähen rõdule, et veeta järjekordne õhtu tühjuses tähti vaadates. Ainult et pime ei ole veel nii et leian tegevust pilvedest kujude leidmises.

Esimene pilv on mingil määral ristküliku kujuline, mis meenutab mulle mu telefoni. Pööritan silmi. Ma pean olema ikka täitsa segi kui teen juba pilvedest telefone. Mu süda igatseb mu telefoni sama palju kui Ianit.

Rohutirts ilmub mu jalatsi juurde kui maa alt. Võtan selle kätte ja panen käed kokku nagu kausid nagu ma tegin siis kui olin laps. See hüppab ringi kõditades mu sõrmi. Putukate püüdmisest on saanud minu uus ajaviutmis viis selles väikses külas. Ohkan. Ma olen naeruväärne.

Ilutulestiku sarnane müra täidab õhu pööreldes paar korda nagu mootor. Ma panen sellise ehmu maha ja rohutirts põgeneb kui ma pead pööran, et vaadata kust see heli tuleb. Tolmupilved ilmuvad naabri tagahoovist. Mootor müriseb uuesti kiiremini seekord. Mees lükkab motika välja hoovi. Ta tõmbab seguklappi tagasi paar korda ja mootor karjub. Üsna pea tolm taandub ja ma saan aru, et see pole mootorratas vähemalt mitte harley stiili motikas. See on krossiratas. Selline vabaaja oma, mida mu vend nii väga tahab. Nüüd kui ma kutile parema pilgu peale saan visata on ta lähemal minu vanusele. Ta kannab selliseid funky stiilis punase mustaga pükse ja valget särki. Musklid liiguvad läbi ta käe kui ta ratta pidemetest haarab.

Haaran rõdu puidust äärest kinni ja piilun seal vahel olevast vahest välja. Ta ei näe mind, aga mina näen teda. Hetkel on telefon viimane asi mille peale ma mõtlen.

______________________

Vabandust, et selle osa üles panemine niiiiii kaua aega võttis. Järgmised osad tulevad kiiremini, sest ma tahaks raamatu valmis saada enne septembri algust.

Küsimus

Sellel raamatul on järg, mis on Becca vaatenurgast. Kas te tahaksite, et ma seda ka tõlgiks või ei?  Jätke vastus kommentaaridesse või kirjutage mulle

Olge sama lahedad 😎 edasi. Tsau