Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 5

Järgmisel hommikul läks ema,mulle sõnagi ütlemata tööle. Minu iga suvine töö on mu venna järgi valvamine. Jälgida,et ta viga ei saaks ja anda talle korralikku hommiku-ning lõunasööki. Tavaliselt peab ema mulle loengu,kuidas Bentleyt disiplineerida,milliste naabrilastega ta võib mängida ja millistega mitte,mis lapsi ta näha ei või sest ema on nende vanematega tülis ning,mida lõunaks süüa teha. Täna-Midagi. Kui ta minu peale karjub,ei taha ma temaga  mingit tegemist teha kuid imelikul kombel nüüd kui ta minuga ei suhtle annaks ma kallistuse või naeratuse eest kõik. Mulle see külm ja eemalolev käitumine ei sobi.

Nüüd kui Bentley on kümme,on teda märgatavalt lihtsam valvata. Eelmisel aastal oli ta paganama tüütu kuid nüüd on ta kui videomängude ette liimitud ega häiri mind üldse. Tänan jumalat tehnoloogia eest olles ise ilma selleta😒. Kuigi ma sündisin telefonita,ei mäleta ma elu ilma selleta. Lauatelefoniga saaks ma ka ainult Beccale helistada,sest mul pole kellegi teise number peas.

Mul kõhus keerab. Peale seda kui Ian mu saadetud pidile vastas,pole ma temaga suhelnud. Kas ta oli minu pärast mures? Ta on mulle kindlasti vähemalt miljon korda kirjutanud.

Keegi koputab uksele ning Bentley kiirustab avama. Seal on naabripoiss Tyler. Meie emad on hetkel sõbrad nii et ta on heade nimekirjas. Nad istuvad teleka ette nagu väikesed laps-zombied ja hakkavad mängima mängu,mille ainus eesmärk on teise tiimi sõdureid tappa. Tundub liiga vägivaldne,aga vahet pole.

"Kas sa oled juba kaheksateist?" küsib Tyler.

"Ei," vastan mina.

"Mu vend sai just kaheksateist ja hakkas kinos tööle. See on nii lahe." ütleb Tyler. Ta karjub vandesõnu oma peakomplekti ning seejärel tapab ära tosina virtuaalseid sõdureid. "Ta saab kõiki filme tasuta vaadata. Sa peaksid ka sinna tööle minema."

"Minu poiss töötab seal," ütlen ma. Ian ei ole tegelikult mu poiss kuid kümne aastasega rääkides pole pisiasjad olulised. Tyler tulistab veel mõnda inimest ning lausub, "vean kihla,et nad on sõbrad."

Ma kasvasin üles Tyleri ja tema venna Marc' naabrina. Marc on kõige suurem kanepi suitsetaja koolis; loog et ta Ianiga sõber on. Mulle tuleb geniaalne idee.

"Hey Tyler, kui ma annan sulle kirja,kas sa saad selle oma vennale anda ning öelda,et ta selle mu poisile annaks?"

Ta kehitab õlgu. "Okei."

Ma tuhnin läbi,oma toa, köögi ning lõpuks kabineti,et leida paberit ja pliiatsit. Kahe leheküljelises kirjas räägin ma Ianile ära kõik mis emaga juhtus,ning kuidas ema mu telefoni ja arvuti ära võttis. Kui palju ma teda armastan ning loodan,et ta ootab kuni ma tema nägemiseks viisi leian. Ning siis heietan ma mõtetustest asjadest kuni käsi kirjutamisest valutama hakkab. Murran kirja kokku ning panen ümbrikusse lootes,et see ennetab Marc' seda lugemast.

Kirjutan Ian mõlemale küljele ning annan kirja Tylerile. Ta lennutab selle välisukse ette,oma jalatsite kõrvale. Ma põrnitsen kirja lootes,et minu südant soojendavad sõnad jõuavad läbi minu, Tyleri ja Marci,Ian'ni. See on mu ainus lootus.

Ema tuleb töölt pitsaga koju. Hakkame Bentleyga sööma, rohkem kui tavaliselt,et tasa teha lõunaks söödud võileivad. Täna on ema juures midagi teisiti. Ta on jäik ja külm. Kui ma ta käest pitsa võtsin,üritasin teda kallistada kuid ta ignoreeris seda. Ja nüüd poolteist pitsaviilu hiljem kuulab ta huviga Bentley jutte nagu mind polekski siin.

"Ema,kas kõik on korras?" küsin ma. Tundub nii võõras temaga praegu rääkida. Nagu ta teab seda räpast saladust,et ma endast pildi saatsin ja nüüd ei suuda me üksteist vaadatagi.

"Jah,kõik on hästi," ütleb ta. "Kuid me peame hiljem rääkima."

"Hiljem? Miks mitte kohe?" Issand viimane asi mida ma tahan on selle pärast terve öö põdeda.

Ema pigistab Bentley,kes endale pepperonit suust sisse ajab,õlga."Usun,et on parim,kui kõik seda kuulevad. Bayleigh,olen mõelnud mida su suvise koduarestiga peale hakata."

Ta ütleb seda nagu äri ettepanekut. Mina isiklikult usun,et ta on mu koduarestiga paganama head tööd teinud-tänu temale pole mul välismaailmaga mitte mingit ühendust. Mida ta veel tahab,mind trellide taha panna?

"Mida sa sellega mõtled?" valmistan end ette selleks mida iganes tal öelda on. Võin kihla vedada,et see suckib.

Ta vaatab oma küüsi. "Ma ei saa sind siin kontrollida. Sa veedad suve oma vanavanemate juures. Ja seal olles oled sa endiselt koduarestis."

Oh my freaking God Ma pole selleks valmistunud. "Millal?"

Ema nägu on tõsine. Ta ei vaata mulle silma kui ütleb. "Homme."

Ma paanitsen. Vanaema elab jubedas,tõenäoliselt kummitavas majas keset pärapõrgut. Isegi kui mul oleks telefon poleks seal levi. Miks o miks teeb ta mulle nii?

Ma ei ütle midagi.

"Palun ära proovi vastu hakata. Usun,et see on su enda heaoluks," ütleb ta. Tunnen kuidas pitsa mul kõhus halvaks läheb.