Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 3

Eelmisel õhtul ei vastanud Ian ühelegi mu sõnumile. Ja ta pole siiani ka mu hommikustele sõnumitele vastanud. Kui me oleksime ametlikult koos,ähvardaksin ta maha jätta.

Mu telefon on seatud super kõvale ja vibreerivale olekule,kuid ma kontrollin seda uuesti,lihtsalt igaksjuhuks. Midagi. Krigistan hambaid ning asetan selle öökapile. Siis vingerdan ennast tagasi teki alla. On ilus laupäeva hommik,esimene suvevaheaja päev,kuid mul pole teha muud,kui terve päev voodis lamada,sest ma olen koduarestis. Ja nad ütlevad,et meie elu on parem,kui oli meie vanavanematel. Muidugi. Ägan ning tõmban padja üle näo,mõtlen tõsiselt enda lämmatamisele,kuid tean,et sellest poleks abi.

Soovin,et käsimüügis oleks olemas mingit sorti kooma tablett. Ilus sinine tablett,mis langetaks mind kolmeks kuuks kooma ning,mille mõju lõppeks esimesel koolipäeval. Mitte,et mulle kool meeldiks,aga vähemalt näeksin ma siis Ianit,sest ta lubas mulle oma seenior aastaks kooli tagasi tulla.

Ema kutsub mind ja mu väikevenda hommikusöögile. Bentley jookseb ning libistab end sokkides mööda koridori köögi poole. Ses suhtes on puitpõrandatel lõbus. Jookse,libista,jookse,libista. Ugh. Kümne aastastel on palju parem elu kui minul.

Ma ronin voodist välja,haaran oma telefoni ning kõmbin köögi poole. Mu käed tunduvad higised. Hommik pärast tüli emaga on alati ebamugav. Arvatavasti ei maini ta seda üldse. Ta alati karjub mu peale ja siis järgmisel päeval käitub nagu midagi poleks juhtunud. Võibolla on see mingi psühholoogiline lastekasvatuse nõks. Kuid võibolla on see kõik,mida ta teha oskab–emad on väga lootusrikkad. Mul ei ole isa,kes mind karistaks nii et midagi ei juhtu kui ma jamasse satun. Naeratan. Mulle meeldib olla üksikema laps. Karistusi pole–ainult karjumine.

Ning siis hakkab ema köögist minu peale karjuma ja ma muudan oma arvamust.

"Bayleigh!" Kõlab ema hääl läbi koridori. Ma krimpsutan nina,kuid vähemalt ei kasutanud ta ka mu keskmist nime.

"Jah? Ma mõtlen,Ma'am?" ütlen ma. Bentley istub laua ääres ja mängib,liiga kõva heliga oma Nintendo 3DS'.

"Sa jätsid terveks ööks teleka mängima ja koridori tuled põlema." ütleb ema peaaegu nagu oleks ta selleks harjutanud. "Väljaarvatud juhul kui sa tahad ise elektriarveid maksma hakata,lülita enne magama minekut kõik asjad välja,pagan võtaks."

"Okei," ütlen ma. Ta keerab pannkoogi üleliigse jõuga ümber. "Ja sa ei andnud patch'le terve nädala süüa ning sa tead,et see on sinu ülesanne."

Ma ohkan. "Jah Ma'am."

Ta asetab toiduga taldriku Bentley ette,kes kuidagi endiselt oma mängu mängides, koheselt sööma asub. Mulle ta tõstma ei hakka nii et tõusen püsti ja võtan ise. Pannkookide ning siirupi ladumise vahepeal,väriseb kapi peal mu telefon. Seda haarates müksan,emast mööda hüpates tema õlga. See on sõnum Ianilt.

"Issand,Bayleigh." Ema kohv pritsib tassist välja. "Sa peaaegu lükkasid mind pikali,et sõnumit lugeda?Päriselt?" Ema on täna tujukas. Ma avan sõnumi.

"See on oluline," ütlen,oma telefoni vaadates.

Hey

Mu süda soojeneb. See on kõigest üks sõna,aga see on sõna Ianilt. Ma kirjutan vastuse,loen selle üle,otsustan,et see ei kõlba kuhugi ning kirjutan uue. Vajutan saada. Kui ma tagasi reaalsusesse tulen,hoiab ema endiselt oma kohvi. Tema huuled on kokku surutud. Ta jälgib mind.

"Mida?" küsin ma.

Ta sirutab oma käe,mis pole kohviga koos minu poole. "Anna mulle oma telefon."

"Mida? Ei." Tõmban mobiili vastu rinda,vajutan lukustus nuppu juhuks kui ta proovib telefoni mult käest kiskuda. Paroolita ei saa ta mu sõnumeid lugeda.

"Sa oled koduarestis. See tähendab ei mingeid pidusid, poisse ning nüüd ka telefoni. Ma proovisin seda sulle tagasi anda,aga see lihtsalt ei toimi." Tema käsi,pihk üles poole,ootab,et ma telefoni loovutaksin. Nüüd tundub lootusetu isegi proovida,kuid ma teen,mida oskan parimini. Hakkan nutma.
"Palun,ema. Palun palun ära võta mu telefoni ära." Ma kallistan teda kõvasti. Ta kallistab mind vastu,näidates nõrkust oma vanemlikus rüüs. "Ma käitun hästi,ma luban." Ta ohkab ja tõmbab mind endast natuke eemale. Lähedalt on ta nägu kortsulisem. Mu käsi vibreerib ja ma tahan nii väga Iani vastust lugeda,kuid tean, et praegu pole sobiv hetk.

Viimane pisar liigub mööda mu põske alla. Jooned tema otsaees pehmenevad. "Hea küll," ütleb ta kätt mu seljal liigutades. Ma peaaegu hakkan üles ja alla hüppama. "Aitäh aitäh!" kallistan teda uuesti. Ta paanitseb,sest peekon kõrbeb ja kiirustab pliidi juurde.

"Sa oled endiselt koduarestis," ütleb ta peekonit päästes,seljaga minu poole olles.

"Okei." ütlen naeratades. See pole nagu ma ei leiaks viisi,kuidas Ianit näha,kui ema tööl on.