Välja Tõmmatud Suvi

Peatükk 10

Järgmisel hommikul ärkan üles oma voodis, okse maitse kurgus. Hüppan voodist välja, jään linadesse kinni, aga suudan leida vannitoa enne kui põrandale suure segaduse teen. See on täiesti vesine ja maitseb nagu kanalisatsioon, aga mõne hetke pärast on see läinud ja ma lähen tagasi voodisse. Mu pea lõhub valust tuhandest erinevast kõrvalmõjust. Päike on tõusnud ja tundub, et kell on 9 hommikul.

Kattes pea tekiga, vajun ära lootes üles parema enesetundega ärgata. Mida ei juhtu. Ma ärkan üles mõni minut hiljem, et veel oksendada. See maitseb isegi hullemini seekord. Üritan suud veega puhtaks loputada, aga iga kurin ja vihin paneb mind veel halvemini tundma.

Vanaema koputab vannitoa uksele, mis on veits lahti, kui ma vanniserval istun ja pead mõlemalt poolt kinni hoian.

"Kas sa oled haige?" Küsib ta. Ma noogutan ja oigan. "Las ma vaatan, kas sul on palavik." Lasen tal ta käe vastu enda otsaesist panna kuigi tean, et see on mõtetu. Ma olen kindlalt haige, aga see pole palaviku tüüpi haigus. Ta hoiab oma kätt hetk mu otsaees  ja siis raputab pead. "Ei, palaviku sul pole."

"Ma arvan, et ma lihtsalt sõin midagi halba." Ütlen ma. Täiuslik vabandus. Olen seda tuhandeid kordi kasutanud, et koolist puududa, sest pole mingit võimalust seda tõestada. Ta ulatab mulle mingi kõhurohu peegli tagant riiulilt ja ma rõõmsalt neelan rahustava roosa vedeliku alla. Hetkeks tundub ta murelik ja siis räägib ta mulle loo ajast kui ta oli teismeline ja murdis mõlemad oma randmed puu otsast alla kukkudes. Ma üritan naeratada ja tema loole tähelepanu pöörata, aga kohe kui ta lõpetanud on peidan ennast oma tuppa, eelistades privaatsuses haige olla.

Järgmised tunnid on voodi mu mugav vangla. Ma vajun unne mõneks hetkeks ja siis ehmun üles oksendamis vajadusega. Vanaema ei kontrolli mind, kuid ma kuulen tema seebikaid telekast nii et ma pole tema vähesest huvist nördinud. Vanaema ei lahku diivanilt kordagi kui tema sarjad käivad.

Millalgi minuti ja tunni vahel, ma pole kindel, sest ma muidkui ärkan ja jään uuesti magama, tuleb vanaema mu voodi kõrvale ning ulatab mulle telefoni.

"Hallo?" Pomisen ma.

"Bayleigh? Vanaema ütles, et sa oled haige, mis juhtus?" See on ema. Hetkel viimane inimene kellelt ma midagi kuulda tahan.

"Midagi, minuga on kõik korras," ütlen ma, üritades kõlada rõõmsamana kui ma tegelikult olen. "Ma arvan, et sõin lihtsalt midagi halba, ma muudkui oksendan."

"Mul on kahju. Soovin, et oleksin seal sinu eest hoolt kandmas. Vanaema pole loodud ravitsejaks." Selles osas on tal õigus ning tema hääles on sümpaatiat, mis ma loodan on kahetsus minu koduaresti panemise pärast.

"Minuga saab kõik korda. Olen koduarestis ja pean lihtsalt ära kannatama, mäletad?" Minust oli vale seda öelda, aga hetkel mind üldse ei huvita. Ta rikkus mu suve ära ja väärib süümepiinu.

"No võibolla aitab see sul mäletada, kuidas kodus reegleid järgida. Head aega, Bayleigh." Ta katkestab kõne ja ma olen jäetud voodisse lamama, pohmaka ja kõne valimis heliga. Mida kõike ma annaks, et praegu oma arvutist googeldada pohmakas ja kaua sellest taastumine aega võtab.

Lõunaks on mul hundinälg. Ilma telefoni, teleka ja arvutita pole mul õrna aimugi, mis kell on. Võibolla peaksin ma rõdule fcking päikesekella tegema, mõtlen ma. Mu kõht tunneb end paremini, aga mu pea oleks nagu kruustangide vahele surutud. Igale südamelöögile järgneb terav valu mu peas.

Võtab kaua aega enne kui ma end voodist tõusma mõtestan ja kööki minna julgen. Tavaliselt teaksin ma täpselt kui kaua, sest kui ma voodis olen ei lahku telefon korrakski mu käest. Ma textiksin Beccale või isegi Ianile kuna kui ma poleks koduarestist ei oleks ta endale teist tüdrukut ajaveetmiseks leidnud.

Vanaema ignoreerib mind diivanilt kui ma köögis ringi koban vaadates kappidesse ja külmkappi, et midagi süüa leida. Seal on virnades toitu, aga miski ei tundu isuäratav. Jõllitan külmkappi kuni tunnen peapööritust seismisest. Purk vanaema tehtud hapukurke isutab mind ja ma haaran selle, mu suu vesine mõttest hapukurgi vedelikule.

Istun laua taha, süües hapukurke kahvli otsast otse purgist. Uksekell heliseb ja alguses arvan ma, et see tuleb telekast, aga siis vanaema tõuseb ja vastab uksele. Enda kohalt köögis näen ma vanaema selga, aga mitte ootamatut külalist.

"Bayleigh jättis need eile minu poole." See on Jace' hääl.

"Kes sa oled?" Küsib vanaema. Ta ei kõla vaenulikult, aga sõbralikult samuti mitte.

"Ma olen Jace Adams ma'am. Ma elan kõrval majas."  Ma muigan oma hapukurki järades. Ta kõlab nii viisakalt ja nõuetekohaselt nagu Ian mu emaga rääkides. Poisid on nii head häid kombeid teesklejad.

"Ta on haige, aga ma kindlasti annan need talle edasi." Uks sulgub ja ma tõusen köögi laua tagant püsti kasutades oma käsi, et toolilt üles saada. Olen endiselt tasakaaluta. Vanaisa kauboi saapad marsivad trepist alla. Kõvemini ja kiiremini kui tavaliselt ja see peatab mind köögist lahkumast.

"Miks oli see laps siin?" Nõuab ta. Vanaema ütleb,"Ta tõi Bayleigh filmid tagasi." Vanaisa järgneb vanaemale kööki, kus vanaema mu DVD'd minu kõrvale lauale asetab. Ta naeratab üldse mitte puudutatult, et vanaisa üle tema õla pahameelega vaatab ja naaseb hetke pärast uuesti diivanile. Vanaisa jääb käed ristis mu ette seisma. Aeglaselt panen kurgi purgile kaane peale, keerates seda kauem kui vajalik lootes, et ta lahkub.

"Mille kuradi pärast olid sellel poisil su asjad?" Vanaisa silmad on lukustatud minu omadele. Tema kortsuline nägu näeb tavaliselt välja nagu ta kortsutaks kulme, aga hetkel kortsutab ta neid päriselt. Pettunult ja vihaselt. See muudab tema tavalise näo rõõmsana tunduva.

"Ma jätsin need tema majja kui me filmi vaatasime." Ütlen ma, vaadates filmi kaant mitte vanaisa kelle nägu muutub iga hetkega hirmsamaks.

"Sul ei ole lubatud temaga kokku puutuda."

"Ta on tore kutt." Vaidlen vastu.

"Ta lõhkus oma vanaisa maad. Tõenäoliselt lõhub ta maja ka." Vanaisa sõrm osutab mulle. "Ja sa ei hakka teda enam nägema." Tema kortsuline sõrm osutab täpselt mulle. Ta pöördub lahkuma ja ma pomisen enda ette, "see on nii nõme." Koheselt, ma kahetsen selle ütlemist.

Vanaisa peatub, keerab kannal ringi ja kõnnib tagasi minu juurde. Varjun oma toolis. Tema silmad on nii tumedad, et tunduvad mustad. "Sinu vanaema võib olla petetud, aga mina tean miks sa siin oled. Sa oled koduarestis, sest ei suuda oma ema reeglite järgi käituda. Ja ma ei-" Ta peatub, kuni talle otsa vaatan,"-mängi seda mängu kaasa."

___________________________

Nagu näha ei jõdnud ma raamatuga enne septembrit valmis...srry. Kuna nüüd on kool alanud ja mul pole enam väga palju aega hakkavad updated tulema vähemalt korra kuus. Ehk siis väga aeglased update'd. Ma loodan, et te suudate seda kannatada ja jätkate lugemist.

Soovin teile kannatust😁 ja edu koolis 🤓