Klassireis✔

Kõik Sai Alguse Klassireisist

Aurora's POV

"Lilian ja Caleb tulge sööma!" hõikasin alt köögist ja panin taldrikud vahvlitega valmis. Caleb on juba 8-aastane ja Lilian on 5-aastane.

"Hommikust kullake." sõnas äkitselt Max ja suudles mind.

"Hommikust. Lasteasjad on juba esikus." vastasin naeratades.

"Ma viin need ära kui ma ära söön."
Noogutasin.

Hiljem

"Emme emme!" hõikas Lilian tagaistmelt.

"Ja kullake?"

"Kuidas te issiga kohtusite?" küsis ta rõõmsalt.

"See kõik sai alguse mu klassireisist." vastasin veidike naerdes.

Jutustasin Lilile terve loo ära ja nüüd jäi ta magama. Caleb mängis telefonis mingit mängu.

"Mul on kõige ilusam naine." sõnas Max.

"Ah mis sa nüüd." vastasin punastades.

"Ma ikka veel suudan sind punastama panna." ütles ta muiates. Pööritasin selle peale oma silmi.

Kui te mõtlete, et kuhu me lähme... siis me lähme lennujaama. Kuna mu sünnipäev oli tulekul otsustas Max mulle lastega sünnipäevaks kinkida reisi Itaaliasse. Mul on ikka kõige toredam abikaasa ja mu lapsed on imelised.

Itaalias

"Emps kas me pitsat lähme ostma?" küsis Caleb, kes huviga asju enda ümber jälgis.

"Jaa mina tahan ka pitsat!" hõikas ka Lili Maxi sülest.

"Ikka, aga ennem käime veel mõnes poes ära." vastasin, kuid siis kuulsin kõhust korinat.

"Ei lähme hoopis ikka kohe!" vastasin naerdes. Võtsin Maxilt ja Calebilt käest ning kõndisime neljakesi pitsa restorani.

Tellisime ühe suure pitsa.

"Max, kui me esmaspäeval tagasi lähme siis me peame Liane ja Markuse pulmakingi ära pakkima." sõnasin söögi vahele. Jep Liane on hoopis Markusega koos... sest Nick muutus vägivaldseks, aga ta on Markusega väga õnnelik ja mul on nende kahe üle ainult hea meel.

Kui nüüd elu üle mõelda, siis on see isegi väga hea. Nüüdseks juhin ma ise isa firmat ja hobina tegelen laulmisega. Mul on mu unistuste maja, kahekorruseline, beeži värvi, tumedast puidust akendega ja tumeda katusega ning muidugi ka tagaaias on meil bassein. Mul on muidugi ka imeline perekond, kes on mulle nii kallis. Ma ausalt isegi ei tea, kuidas ma sellise õnne olen saanud aga ma ei kurda...

Maksime pitsa eest ära ja läksime poodidesse. Lapsed kõndisid koos meist veidike eespool.

"Selle kleidita näeksid sa palju ilusam välja." sosistas Max mulle kõrva ning see saatis külmavärinaid üle terve mu keha.

"Ah, kuidas ma sind armastan Max Luha!" ütlesin rõõmsalt ja suudlesin teda.

"Ja mina sind Aurora Luha." vastas ta lailat naeratades.

Meie hetke katkestas kellegi naer... Liliani?

"Mis toimub?" küsis Max Lililt.

Lilian näitas näpuga Calebi poole, kes oli kuhugi kinni jäänud ja nüüd oli ta oma püksid lõhki tõmmanud.

Me vaatasime Maxiga üksteisele hetkeks otsa ning üritasime mitte naerda, sest vaene poiss niigi tundis piinlikust aga me ei suutnud.

"Tore pere mul ikka!" turtsatas Caleb aga hakkas ka ise naerma. Nii me siis naersime keset Itaaliat... möödakäijad vaatasid meid imelikult.

Hei! See oli siis viimane osa. (:
Selle raamatu kirjutamine on olnud imeline kogemus. Ma ei suuda uskuda, et meil on täitunud ka üle tuhande vote, see on absoluutselt uskumatu. Te kõik olete nii kallid mulle! Pisar tuleb lausa silma, et see läbi sai aga kõik asjad saavad kunagi läbi ning sellega tuleb lihtsalt leppida. Mul on juba käsil ka uus raamat "Alicia" ning, kui selle raamatu ära oled lugenud, siis kindlasti soovitan sul ka "Aliciat" lugeda! Ning ma oleksin väga õnnelik, kui te näiteks kommenteeriks, mis sorti raamatut ma võiks veel kirjutada.

ARMASTAN TEID KÕIKI VÄGA JA SAADAN KALLISID TEILE!

xoxo Jen💋