Hilja w.Luke Hemmings

17.

Avan oma silmad.

Ma olen oma voodis telefon mu kõrval.

Kas ma jäin magama?  Ilmselt. Kurat ma ei pannud telefoni ööseks laadima.
Olid esimesed mõtted mu peas.

Tahaks vetsuu!
Mis kell üldse on?
Aghh, mul on kõht tühii!

Järgnesid neile järgmsied mõtted.

Tõusin püsti ja käisin vetsus.

Vaatasin kella 10:27 norm aeg, Marii.

Haarasin  oma telefoni  ja panin selle laadima.

Võtsin  siis suuna ukse poole, kui järsku sadas poti  ja  kulbiga sisse Brigite, tal oli ilmselt plaanis mind äratama tulla.

"ÄRKAAAAAA!!" lõugas ta ja hakkas kulbiga poti põhja peksma.

Hetkeks kiljatasin, sest ta lendas nii suure hooga sisse  kuid siis   hakkasin karjuma   ta peale: "  TÜRA JÄÄ VAIT JUBAA! MA ÄRKASIN JUBA ENNE SINU TOTAALSELT PÕRUNUD ETENDUST ÜLESSE!!" lõugasin.

Ta jäi hetkega vait lasi pea norgu ja läks mu toast ära.

Läksin alla ja suundusin kööki, kus oli ema.

"Hommikust kallike!" ütles ta.

Ma lihtsalt ignoreerisin teda, võtsin taldriku panin sinna paar vahvlit ja pisut maasikaid, veidi vanilje jäätist ja vojlaa! Võtsin oma  hommikusöögi  ja  läksin elutuppa.

Istuson diivanile ja panin teleka käima. Vaatasin "Cake Boss"i ja sõin oma hommikusööki.

Üks hetk istus ema mu kõrvale:  "Ma  rääkisin  isaga ja kui  sa tahad, siis   sa  võid Hollandisse kaasa tulla  sõnas ta. 

Einoh, nüüd võin siis kaasa tulla jah, ah et nii käivad siis need asjad.

"Ei ma ei taha mitte kuhugi tulla!" hüppasin diivanilt püsti.

"Kindel?" küsis ema.

"Sada prostenti!" sisisesin talle ja lahkusin elutoast. Viisin nõud nõudepesumasina peale ja läksin oma tuppa.

Vahetasin riided ja pesin hambad.

Võtsin telefoni kätte ja kirjutasin Adele, et kas ma tema juurde saan. Vastuseks sain "Jup".

Niisiis võtsin oma telefoni natuke raha ja läksin alla. Panin omale Adid jalga ja hakkasin väljuma kui emps minu juurde tuli.

"Kuhu sa lähed?" küsis ta.

"Ade juurde." vastasin lühidalt ning väljusin majast, uksega paugutades.

Võtsin suuna Ade maja poole, mis asus umbes kahe tänava kauguses.

Hakkasin siis kõmpima, sest mu autol on bensiin otsas ja ma ei viitsi seda praegu ostma minna.

Hiljem

Ade maja oli kõigest poole kilomeetri kaugusel veel ja ma  hakkasin just teed ületama kui järsku kihutas üks auto must mööda ja ma sain veidi pihta ning ma kukkusin.

Auto pidurdas kiirelt ja juht jooksis välja.

"Oled sa kombes?" küsis see kutt ning ulatas mulle käe.

Võtsin käest kinni ja ta tõmbas mu püsti.

Pühkisin tolmu oma riietelt ja vastasin:   "Ma arvan, et olen."

Ta naeratas. Oh deem, kui ilus ta naeratus on.

Kurat Marii! Sul on Luke! Lõin endale mõttes bicth slapi.

"Chris." sirutas ta käe välja.

"Marii." vastasin ja raputasin ta kätt.

"Ilus nimi."  ütles ta.

"Seda peate küll mu vanematele ütlema."   muigasin.

Kutt muigas vastu: "Anna  andeks,  et ma  siin niimoodi kihutasin. Ma poleks tohtinud ja noh ei võigi, aga  mul on tõesti kahju, et sa pihta  said ja kukkusid." vuristas ta.

"Ei ole hullu." naeratasin.

"Ma pean selle  sulle  kuidagi heastama!" ütles ta tõsiselt.

"Ei tegelt ka, ei ole vaja  ja sa ei pea vabandama." vastasin.

"Aga ma tahan."

"Tahtmine taevalik, saamine iseasi." targutasin.

Sain vastuseks ainult silma pöörituse.

"No kas ma siis su nubri saaks? Ma ikkagi tahan sind kuhugi välja viia, et vabandada." sundis ta mulle  peale.

"No... Okei." andsin järele lõpuks.

Kutt ulatas  mulle oma telefoni  ja toksisin sinna oma numbri sisse.

"Palun. Võin ma nüüd minna?" küsisin.

"Jah muidugi. Näeme!" ütles ta ja hakkas oma auto poole minema.

"Näeme!" hõikasin vastu ja jätkasin oma teekonda Ade juurde.

TAANTAANTAAAAA!

Uus osa jälle üleval, wut?   Ma ei tea  miks,  aga  mul on sihuke kirjutamis tuhin peale tulnud.

Ja mul on ka ideid mida teha jne.

Sooo stay tuned!😉😊

Päikest!
-Margaret💗