Hilja w.Luke Hemmings

18.

Ade juures

"Kus sa olid?" küsis Ade.

"Noh, ma oleks peaaegu auto alla jäänud ja nii edasi."

"Aa.." jäi ta vaikseks "oota sa jäid autoga auto alla?" naeris ta.

"Ei taunikene, ma tulin jala."

"No räägi siis."

"Mida?"

"Ma tahan kuulda kõike mis sul seal toimus siis. Sind teades, ei läinud kõik libedalt." muigas ta.

No mis mul üle jäi?

Hiljem

"Kas sa kavatsed minna?"

"No ma ei tea." vastasin.

"Kamooon, kutt oli kuum juu!" vingus A.

"Mh, noh jah, ega tasuta söögile vist ära ei ütle." muigasin.

"Oi tüdruk, sa oled väga paha!" ta haaras padja ja hakkas mid peksma.

Haarasin teise padja ja hakkasin teda vastu peksma.

Nii sai alguse üks suur padja sõda, mille käigus läks kati üks patjadest.

Me kiljusime ja naersime nahu väikesed lapsed.

Ma tean, et me oleme imelikud.

Üks hetk sadas sisse Ade vend, Jacob.

"Hullud, mida te röögite siin?" lõugas ta.

Oih me vist kiljusime liiga kõvasti.

Ups noh.

Jacob nägi nii veider välja oma kurja näoga, et ma kohutavalt kõvasti naerma purskasin.

Jacob sai väga kurjaks, et ma tema üle naersin ja ta evil muie ei tähendanud head.

Jacob lähenes mulle ning surus mu vastu seina.

"JACOB ÄRA TEE!" kiljus Ade.

Ta ju ei peksa mind läbi ometi?!

Sulgesin silmad, sest Jacob oli mulle ohtlikult lähedal.

Tundsin kuidas ta mind oma kätega piiras.

Ta lõhn, mis oli kohutavalt lämmastav, uimastas mind.

Üks hetk ma mõistsin mis tal plaanis on ja hakkasin siplema, et sealt välja saada.

"JACOB TA ON SUHTES!" lõugas Ade oma vennale.

Siplesin ja siplsein, aga kas see aitas? Ei.

Üks hetk tundsin Jacobi huuli enda omadel, kuid ma olin liiga uimane, et teda eemale lükata.

Üks hetk sadas Ade tuppa ta isa ja tiris Jacobi lahti.

Jooksin kiiresti Ade juurde voodisse.

"Ade palun koristage see katkine padi põrandalt ära." ütles Mr. Martinez.

"Mhm, issi." vastas Ade.

"Anna andeks, Jacobi pärast. Sa ju tunned teda." ütles A.

"Mhm." vastasin.

Jah, Jacob on haige. Otseses mõttes. Ta nägi umbes nelja-viie aastaselt kuidas ta vanemad Ade väikest õde valmistasid ja sellest sai ta shoki ning jäi haigeks.

Andke mulle andeks!

Andke andeks, et see osa tuli lühem, aga ma ei osanud siia enam midagi kirjutada niiet otsustasin selle lõpetada.

But hope ya liked it!

Päikest!

-Margaret💗