Pea mind meeles, meelespea [Lucsya Lood 1] ✅

[1]22. november

No tegelikult on täna 23. november. Täna on minu ja Lucy sünnipäev. Täna hakkasin kirjutama päevikut. Aga selles sissekandes.. Nagu päeviku peatükke nimetatakse, siis selles sissekandes räägin 22. novembrist. Päev enne seda, kui Lucyga 8-aastasteks saime.

Köögist kostus Larissa helisev hääl. Talle meeldib laulda. Eriti siis, kui teeb süüa. Larissa on minu ja Lucy vanem õde, kes meid kasvatab. Meil pole vanemaid. Larissa ei räägi kunagi, miks. Kui olen küsinud siis ta jätab mulle sellise pilgu, et hoian edaspidi suu kinni. Arvan, et Lucyga nii samuti. 

Kuna me ei tea Lucyga, mis tunne on, kui on vanemad, siis me ei oska ka vanematest puudust tunda. Larissa on noor ja teeb tihti vigu ning seepärast käib päris tihti meil külas meie tädi, kelle nimi on Floora. Floora toob alati midagi magusat kaasa, kui meid vaatama tuleb. Tema elab Norras ja töötab seal keemikuna. Ta vahepeal andis ka koolis keemiat, aga talle ei meeldinud väga õpetada. Korra üritas ta ka Larissat õpetada ning kuigi ta on rahulik inimene, ei suutnud Floora talle siiski päris kõike selgeks teha. 

Lucy on minu kaksikõde ning parim sõber. Me oleme välimuselt täielikult üksteise koopiad. Vähemalt nii väidetakse, aga minu meelest on ta palju ilusam, lõbusam, andekam ja üleüldse kõiges minust alati parem. Välja arvatud võib-olla kirjutamine. Ma õppisin kirjutama juba kuue aastaselt, et enda väljamõeldud lood kirja panna. Tal on õlgadeni rebasekasuka karva pruunid juuksed, sinised silmad ja lai naeratus.

Minul on pigem oranžid juuksed ja sinakas-hallikas- rohelised silmad. Ma pole ise ka päris kindel, sest see vahel nagu muutuks. Minu juuksed on veidi üle õlgade. Välja kasvanud tukk tikub silmadesse tulema ja see, et olen veel oma õest arusaadavalt lühem on ka probleem, sest olen tegelikult temast mõne minuti vanem.

Larissal on ookeansinised silmad, juuksed veidi tumedamad, kui Lucyl. Pigem ookri karva punased. Larissal on suured lokid, mis ulatuvad tagumikuni. Ta kannab tihti väga pikkade siniste varrukatega valget dressipluusi, millel on sinine suur ruut peale õmmeldud ühisteks taskuteks.

"Kas Lucy on ka üleval?" küsis Larissa naeratades ja keeras pannkoogil teise külje. 

Ma armastan pannkooke. Armastan pannkooke nii väga, et need on peaaegu, et minu elu mõte. Pannkoogid pole söök. See on midagi enamat. Unistus. 

Aga ei. Pannkoogid ei maitse mulle niisama. Mulle maitsevad need ainult koos maasikamoosiga. Maasikad on minu lemmikmarjad ja täiesti lemmik söök ongi siis pannkoogid koos maasikamoosiga. Eriti, kui need pannkoogid on Larissa tehtud. 

"Ei. Ta luges eile juba viiendat korda "Viplalat"," naersin vastu, sest see on raamat, mis Lucyle nii väga meeldib, aga mulle mitte eriti. Eelistan nagunii rohkem multikaid.

"Tema nimi on Helisev Punane Hommik!" hüüdis Larissa ja tõstis mu ette pannkoogi, millele oli moosi ja marjadega rõõmunägu tehtud. Ta armastab panna pannkookidele nimesid, kuigi vahel tundub see üsna imelik. 

"Nii vahva!" hüüdsin mina ja siis naersime mõlemad.

"Hei," kostus Lucy vaikne ja unine hääl.

"Hommik!" tervitas teda Larissa ja sasis väikeõe pead, mis oli niigi sassis. 

"Sinu pannkook on," tõstis Larissa Lucy ette koogi ja mõtles talle nime, "Öine Tähistaevas."

Nüüd vaatasin üle laua õe kooki ja ka mulle meenutas see korraga ööd. Talle meeldib, kui kook on hästi magus. Koogil oli palju mustikamoosi, mustikaid ja tuhksuhkrut. Mulle meeldib pigem mitte nii magus kook.

"Nii ja minu koogi nimi on Super Šokolate!" istus Larissa ka lauda.

Tema koogil olid šokolaadi laastud, maasikad ja mustikad.

Mina keerasin oma koogi rulli. Lucy hakkas pealt mustikaid sööma ja Larissa lõikas endale koogist mõnusaid ampsukesi.

Ideaalne hommik, mida lihtsalt nautida.

"Nii, varsti on teie sünnipäev. Mida te tahaksite siis kingiks saada?" alustas Larissa juttu, keerutades kahvlit enda sõrmede vahel nagu seda teevad mustkunstnikud oma võlukeppidega. Tal on nagunii juba ammu meie kingid pakitud, aga justkui elevuse tõstmiseks küsib ta seda ikka ja jälle. Ka jõulude ajal. 

"Mina tahaks suurt palli!" rääkis Lucy. Hetkega oli tema unisus näolt pühitud ning see asendatud meeletu elevusega. Talle meeldivad tohutult igasugused pallimängud. Ta on juba varemgi erinevaid palle sünnipäevaks või jõuludeks saanud, kuid mõned on tal katki kõksitud ning teised kas liiga hinnalised õues mängimiseks või lihtsalt vales suuruses. 

"Lucsya?" pöördus Larissa minu poole, äratades mind mõtetest. 

"Ma ei tea," raputasin pead. Mul oli tõesti kõik olemas. Kasti täis nukke ja terve riiul filme.

"Sul on vist oma väikeses peakeses palju mõtteid," silitas Larissa mu pead.

"Üsnagi," vastasin kiirelt ja sõin suurte suutäitega pannkooki edasi, märguandeks, et keskendun nüüd ainult söömisele.

***

"Mida me siis täna teeme?" küsis Lucy ning istus kiigele. Meie aias on kaks suurt puud. Ühel puul on minu kiik ja teisel on Lucy oma. Need on peaaegu kõrvuti. 

"Me võiksime midagi mängida," ütlen seda alati, kui Lucy küsib, mida me teha võiksime. Meil pole ka sõpru kellega mängida, sest kõik sõbrad elavad teisel pool linna ja Larissa ei viitsiks meid iial sinna viia ja üksi ei lubaks ta meid ka mitte kusagile.

Vahel mõtlen, et võiksin juba suur olla. Siis saaksin kõike teha, mida tahan. Larissa ütleb alati, et väike on ilmatu hea olla, aga vahel on seda raske uskuda.

"Ma tahaks mängida peitust, aga kahekesi on see igav," rääkis Lucy ja ohkas sügavalt.

"Jamh," olin temaga nõus.

"Aga kujuta ette, kui meil oleks oma maja. Oma onn, kus salaja käia ja juttu rääkida ja kõige erilisemaid mänge mängida," unistas Lucy.

"Jah. Meil võiks see olla kõrgel puu otsas," jätkasin mina ja istusin oma kiigele.

"Me võiksime sellise koos ehitada."

"Kuidas? Millest?" küsisin mina.

Lucy mõtles veidi ja vastas siis: "Meil võib olla kuuris midagi."

Koos läksime kuuri ja hakkasime otsima klotse, millest onn ehitada, seal olid vaid küttepuude riidad, aga siledaid ning korralikke laudu vähe. Võtsime mõned, mis leidsime ja otsustasime need hoopis nukkudele vooditeks võtta.

---

Lucsya: Mu eelmine raamat läks veidi metsa poole. Peatükid hakkasid vales järjekorras sisse tulema. Ma ei tea, mis juhtus, aga tegin siis uue.

Ei usu hästi, et paljud lõppu jõuavad. Siin on siis lood, mida ma tõsi meeldi ka 2012/13 aastatel kirjutasin.