Pea mind meeles, meelespea [Lucsya Lood 1] ✅

[13]21. august

Kaks pikka nädalat masenduses ja siiani ei suuda ma seda uskuda. Palju pole kirjutanud, sest kui süda on valus ei taha sa kirjutada, rääkida, süüa ega juua. Ega sellest pole väga midagi kirjutada ka. Suvi hakkab läbi saama ja iga päev käime Lucyga Larissa haual, kuigi südames loodame, et Larissa pole surnud, et see on üks tobe nali, kuigi tean, et selliste asjadega nalja ei tehta.
Floora kolis meie juurde, kuni parema lahenduse leiame, kuid siiani pole ühtki head plaani olnud. Kool läheneb ja ma ei taha kohe üldse sellisena kooli minna. Vaevalt Lucy vastupidist arvab.
Ma olen käinud selle aja jooksul ainult kaks korda õues ja kõik tundub võimatu, sest mul on nii palju küsimusi ja Larissat ei näinudki ma elusana haiglas. Öeldi, et ta nagunii koomas ja arvati, et see teeks haiget. Loomulikult teeks haiget, aga oleks võinud teda ikkagi näha. Larissa ei saanudki kunagi öelda, mis meie vanematega tegelikult juhtus ja meie ei saagi seda Lucyga ilmselt kunagi teada.

Tõusin voodist ja vaatasin kõrge riiuli otsa, kus virnas olid paksud albumis. Ronisin klaveritoolile, et olla kõrgemal ja võtta albumid alla.
Sirvisin lehti, et leida Larissast pilte, sest nii kurb kui see ka pole hakkab iga päev tema hääl, lõhn, kohal oleks ja välimus mu mälus aina kaugemale kaduma.
Esimesed pildid olid ajast, kui vanaema meil suvel külas oli ja me Lucyga väikesesse kummist basseini voolikust vett lasime ja basseini ujuma läksime, kuigi vesi oli jube külm. Me tegime koos Larissaga parkuuri ja pärast vanaema oli kohtunik ja hindas meie oskusi. See on mu lemmik suvi, sest nii palju häid mälestusi.
Mäletan ka enda ja Lucy kuuendat sünnipäeva, kui Larissa oli meid hommikuks vedanud metsa meie kodu lähedal, kus olid kõik külalised ja sugulased väikeste meie lipukestega, kus peal oli „L" ja nad soovisid meile õnne.
See aasta oli sünnipäev üsna vaikne ja rahulik. Mõne sõbraga sai kohvikusse mindud ja mina sain päeviku ja ühe nuku sünnipäevaks ning Lucy sai korvpalli ja rula.
Tegelikult olen ma veidi kade, sest oleksin ka rula tahtnud. Õnneks Lucy lubab mul ka sellega vahel sõita, kui me just tülis pole.
Nii naljakas on kooli minna, kui oleme tülis läheb üks ennem kooli ja teine pärast, et jumala eest mitte koos kooli kõndida või koos garderoobis riideid vahetada. Kui oleme sõbrad siis lähme kõrvuti ja astume veel sama jalaga ka.
Koolis läheb mul hästi, sest olen kõigist alati sammu võrra ees. Olen hea kõiges. Veidi hirmutav on küll füüsika õpetaja, aga loodan, et ta läheb meie koolist ära ja ma ei pea tema tunnis olema.
Nimelt oli see sama füüsika õpetaja ka Larissa õpetaja kunagi ja Larissa on temast päris palju mitte nii häid kogemusi rääkinud.
Oi sellel pildil oleme Lucyga kõige sarnasemad, sest siin oli meil samasugused riided seljas ja üsna ühepikkused juuksed ja samad soengud ka. See pilt on tehtud lasteaia viimasel päeval.
Siin pildil oleme ka mina ja Lucy, aga siin oleme kolmesed. Meil oli väiksena palju heledamad juuksed. Meil olid lausa pigem valged.
Nüüd peab minema sööma.