Pea mind meeles, meelespea [Lucsya Lood 1] ✅

[28]2. märts

  Õh see nõme Barni reklaami laul kummitab... No jah. Täna hommikul lähen siis Prismasse, et osta uusi pastakaid, kuna viimasel ajal saavad pastakad kole kähku tühjaks.
Sõidan eskalaatoriga teisele korrusele, et pääseda kooliasjade osakonda ning sealt siis pastakaid osta, kui äkitselt keegi mu taga köhatab. See oli üks vanem meesterahvas, keda juba bussis silmasin. Bussis rääkis mees juttu ühe naisega, kelle koer mind terve sõidu aja pikisilmi jälgis.
Ma ei reageerinud ta köhatusele ja, kui üles olime jõudnud ütles mees väga viisakalt: „Kuulge, preili. Teil taga on seelik üleval."
Ehmunult vaatasin taha, kus oli punase seeliku saba mulle sukkpükste sisse jäänud. Oh heldus. See pidi juba kodus nii olema, kuna vahepeal vetsus pole käinud.
Punastasin nagu tomat ja tänasin meest ning kadusin välkkiirelt pastaka riiulite taha, et mees jumala eest mind rohkem ei näeks. Mul oli lihtsalt nii piinlik, sest pool linna nägi mu tagumikku.
Miks just minuga sellised asjad juhtuvad? Jagataks siis selliste asjade eest auhindu, aga ei. Peab kohe juhtuma see kõik just minuga?
Koju jõudes olin ilmselt ikka veel näost punane, sest muidu poleks Floora tähelepanu pööranud. Kohe kui uksest sisse astusin küsis ta, miks ma punastan ning kui loo ära rääkisin tuli oma toast välja Lucy, kes tunnistas, et temaga juhtus suht see sama asi.  

---

Lucsya: Ehh.. Olen suht kindel, et keegi, kes sa siiani jõudsid lugeda... Wow.. Viitsisid kellegi üsna igavat elulugu lugeda :D Bravo sulle!