Pea mind meeles, meelespea [Lucsya Lood 1] ✅

[27]24. detsember

   See aasta tegime meeletu suured piparkoogid ja kuhjade viisi ajasime glasuuri peale. Joonistasin terve Eesti kaardi enda piparkoogile.
Floora tegi piparkoogile näo ning Lucy joonistas päkapikkude perekonna. Keset tema pilti oli suur jõuluvana kinkidega.
Floora tegi ahjus imehead ahjukartulit ning verivorsti peekoniga. Verivorsti ma söön, aga ütleme nii, et see peekon vorsti ümber meeldib mulle palju rohkem. Päriselt mulle liha eriti üldse ei meeldi.
Jalg andis ikka tunda, kuid karke käimiseks ei vaja. Õnneks luumurdu ega midagi väga tõsist ei olnud ja olen üpris õnnelik, et saadi lõpuks ka mõlemad kurikaelad kinni.
Klassikaaslased kõik ka on uurimas käinud mu jalga, sest kuulsid uudistest minu juttu. Tegelikult sellest, et nad mu jutu eetrisse panid olin üsna solvunud, kuna ma pole mitte kunagi tahtnud uudistest osa võtta, sest mulle ei meeldi see pidev pärimine.
Jõulude juurde tagasi tulles siis meil kuuske see aasta ei olnud, aga laual olid kuuseoksad vaasis, mille külge olime Lucyga litreid kleepinud.
Elutoa laud oli head paremat täis. Mul on väga hea meel, et oleme ainult meie kolmekesi, sest nii ammu pole olnud rahulikke ja ilusaid jõule.
Jõulukingiks oli meil rõõm üksteisest, sest midagi muud me keegi soovida ei osanudki.
Helistati üsna palju ja sooviti häid jõule ning head uut aastat.
Pärast jõule tuleb loomulikult...
AASTAVAHETUS!
Vat see oli võimas, sest Türil on ilutulestik väike ja minimaalne, aga Tallinnas pole selle arvelt kokku hoitud. Tervelt tund aega paukusid kesklinnas raketid suure tumesinise pea aegu musta taeva taustal. Lausa imeline vaatepilt.
Uuel aastal andsime kõik ühe lubaduse. Mina vandusin, et jätan kogu halva ja kurva seljataha ja lähen oma aluga edasi, sest Larissa ja rottide leinamine siia maani... Ma ei usu, et nad oleks seda soovinud. Lucy lubas, et ei kakle enam Agnetiga ning Larissa lubas, et aitab meid igas olukorras.
Kodus enne uinumist nägin ka taevas helkivaid tulesid ja rakette, mis viienda korruse korteriaknast hästi paista olid. Linn oli kella kaheni öösel ärkvel.
Järgmine aasta ja tagasi kooli. Midagi äärmiselt kummalist oli juhtunud. Agne kolis ära ja selle vaheaja jooksul oli kõigil midagi üpris traagilist juhtunud.
Üks klassikaaslane Merle rääkis, et temal oli koer auto alla jäänud ja nii õnnetult, et päästa ei andnud, aga koerake oli veel elus ning ta tuli magama panna.
Näiteks Viivika oli vaheaja jooksul kolm korda oma kätt ära põletanud ja seda oli näha, sest mõlema käe ümber oli salviga koos seotud ümber käe sidemed.