Pea mind meeles, meelespea [Lucsya Lood 1] ✅

[15]5. september

  Varahommikul astus Floora meie tuppa. Asetas riided taburetile ning istus voodi servale ja hakkas minu üles ajama.

Tõusin voodist ja läksin wc-sse. Pesen hambaid, kui ukse taga Lucy karjub: „Tee kiiresti!"

Mulle ei meeldi vara ärgata. Olen pigem kaua üleval, kui ärkan vara. Eilegi vaatasin poole ööni telekat, kuigi Floora ajas mind mitu korda magama.

Viskasin tooli peale punase kleidikese selga, harjasin juuksed ja jooksin kööki. Floora oli juba köögis ja askeldas pliidi ääres.

„Ma panin teid Lucy'ga kunstiringi kirja. Täna peale kooli teise korruse kunsti klassis," ütles Floora, kui Lucy oli ka lauda jõudnud.

Tädi asetas meie ette lauale kaks suurt taldrikut, mille peal olid pannkoogid. Minu lemmik hommikusöök! Kugistasin kolm kooki sisse ja juba kihutasime Lucy'ga bussi peale. Oleks me veel minut aega jokutanud siis oleksime maha jäänud.

Koolipäev möödus üsna tavaliselt. Nagu ikka vahetundide ajal joonistan, kirjutan või räägin pinginaabriga juttu, kelle nimi on Viktoria ja kes on mu parim sõber. Lucy istub ka oma parima sõbraga ühes pingis. Tavaliselt koolist koju lähemegi neljakesi. Mina, Lucy, Vikoria ja Susan.

Viktoria on nii tore, aga tal on alati väga palju tegemist ja saame seepärast väga vähe koos olla.

Hoidsin sinisest käsipuust kinni ning astusime Lucy'ga külg külje kõrval trepist üles teisele korrusele. Me kartsime, sest pole kunagi varem teisel korrusel käinud. Kõik klassid, kus meie tunnid toimuvad on all korrusel.

Kunstiringi klass oli kõige pimedama koridori lõpus. See oli hirmutav koridor, sest koolimaja oli pärast kuuendat tundi väga vaikne. Enamustel lõpeb esmaspäeval tunnid kella kahest.

Kui klassi sisse läksime oli seal vaid viis inimest peale meie. Õpetaja tervistas meid soojalt ja palus meil valida kohad. Ega väga palju valida polnud. Mina istusin ühe heledate juustega tüdruku kõrvale, kes joonistas õpetaja laual olevaid lilli. Ta isegi ei märganud mind.

Õpetaja palus kõigil tõusta ja siis tüdruk reageeris. Ta viskas pliiatsi pinalisse ja tõusis püsti ning palus igal ühel end tutvustada.

Algul tutvustas Eerika, kes paistis olema kõige vanem. Seejärel tutvustas end üks poiss Marten, kes istus Eerika kõrval. Järgmine oli Lucy siis Miriam, kes rääkis enda kohta päris pikalt. Miriami ma tunnen, sest ta käib muusikakoolis ka. Lõpuks ütles minu pinginaaber, et tema nimi on Corelija ja siis olingi mina. Corelija tundus väga üksi ja väga endasse tõmbunud.

Õpetaja rääkis meile algul toonidest ja siis tahtis ta näha minu ja Lucy võimeid. Teised hakkasid joonistama eelmises tunnis pooleli jäänud töid ja meie Lucyga pidime joonistama laual olevaid kanne, kruuse ja puuvilju järgi. Algul kustutasin ma päris mitu korda ja lõpuks võtsin uue paberi. Läksin üsna närvi ja siis äkki ütles Corelija: „Rahune. Kunst ei ole lihtsalt maha joonistamine. Näe.." Corelija joonistas mulle suurused ette, naeratas ja ütles siis: „proovi nüüd ise edasi joonistada. Tänasin teda.

Kahe tunni vahel oli väike paus. Corelija ja mina jäime klassi joonistama, samal ajal, kui teised koridoris juttu ajasid. Lucy on alati veidi suurematega paremini läbi saanud. Meie rääkisime Corelijaga ja tuleb välja, et tema on minu paralleel klassist.