Pea mind meeles, meelespea [Lucsya Lood 1] ✅

[19]25. oktoober

  Juheii! Oh sa mu päevik. Sa ei kujuta ette, mida Floora tegi. Floora korraldas matka ühesse Piiumetsa sohu ja kaasa tulevad Lucy, mina, Willem, Willemi ema ning isa, Floora tütar ja tema mees Edvin. Floora ütles, et Kristi räägib üht üllatust, mida tema juba teab, aga Kristi ise tahab meile samuti rääkida.
Kaasa võtsime meie koos Lucy ja Willemiga väikesed seljakotid, kuhu sisse toppisime palli ja teisi mänguasju. Mitte keegi meist pole kunagi soos matkamas käinud. Ega terve elu veel ees ka ja kunagi on ikka esimene kord.
Istusime Willemi isa suurde autosse, mis tegelikult oli pigem väike buss, kus sees oli 9 kohta. Kolm istest kolmes reas. Tegelikult mahtusime üpris täpselt ära. Ainult üks koht jäigi ees Willemi isa kõrval tühjaks.
Sõit sohu ei kestnud väga kaua. Õigemini me ei sõitnudki päris sohu vaid soo kõrvale ühesse parklasse.
Autost välja astudes tundsin mõnustat metsa ja looduse lõhna ning kõik kolmekesi hingasime korraga värskest õhku sisse. Olime nii õnnelikud, et koos saame midagi teha ja olla, sest see kodus passimine ei mõju hästi. Pealegi on mul siis midagi, mida päevikusse kirjutada.
Mõned sammud metsast läbi märkasime madalaid mände ning laudteed. Okey, seda me ei oodanud, sest kohe hõikas Floora tagant otsast, et lapsed jumala eest laudadelt maha ei astuks, sest muidu kukume sisse.
Kuid meil on ju kaasas pall ja kus me palli mängime, kui soos kuskile astuda ei tohi.
Villu rääkis terve tee lugusid, mida tema teinud on, kuid mitte päriselt, sest tegelikult mõtles ta kõik jutustades välja, kuidas ta maadles Soomes džunglis tiigritega ning meie Lucyga tuletasime meelde, et Soomes pole tiigreid ega džungleid. Sellest hoolimata jutustas ta edasi, sest rääkis, et neid džungleid tavainimesed ei näegi, sest need on puud, mis on jääajast jäänud ja see on jää džungel.
Nalja sai palju. Mulle meeldib, kui keegi käigu pealt lahedaid lugusid välja mõtleb, sest lood on minu elu, kuna mulle meeldivad head lood ning uus inspiratsioon ning tahaks suurena mõne töökoha kõrvalt olla ka kirjanik, kuna inspiratsiooni mul jagub, kuigi vahel kahtlen õigekirjas ning pole kindel, kuidas mingit olukorda kirjeldada.
Olime jõudnud poolele teele läbi soo ühe puidust taladega tornini, mille otsa me ronisime. Selle torni kõrgus oli kuskil kümme meetrit ja siit nägime väga kaugele. Lucy natuke kartis, et kukub alla, kuna torn tundus vana ja hall ning vettinud, kuid õnneks ei juhtunud midagi.
Torni otsas pani Kristi maha teki, kuhu peale ladus Floora korvist välja söögid ning Willemi ema joogid. Neil oli kaasa võetud palju võileibu ning üks suur karbi täis kartulisalatit, mis on Lucy lemmik salat. Minu lemmik salat on Caesari salat, sest selle salati sees näen ma kõike, mida sinna pandud on. Söön loomulikult ka kartulisalatit, aga eelistan toite, mille koostisosi hästi näen ja ära tunnen, kuna ükskord tõi vanaema Maare pitzzat, asetas selle lauale ning ise läks õue järgmiste asjade järele. Haarasin kohe esimese karbi, kus sees pitzzat suust sisse ajama hakkasin, kui ükshetk midagi kõmpsuvat hamba alla sattus ja pärast tuli välja, et see oli tigu. Iu! Mu vanaema oli ostnud tigudega pitzzat ja pani selle loomulikult virna otsa pannud ning meie pitzzad kõige alumiseks.
Nüüd alustas Kristi juttu: „Tegelikult on mul teile kõigile üks väike jutt ka. Nimelt on minu ja Edvini perre tulemas väike inimene." Kõik peale Floora, kes seda juba teadis tegid suured silmad. Algul ei saanud ma kohe aru, aga hiljem, kui tuli juttu väikestest lastest ja sellest, et kui peaks poiss sündima, et siis saab see väike inimene Villu vanad riided. Lahe! Me saame Lucyga endale väikese sugulase!
Soost hakkasime nüüd jõudma tagasi auto juurde, kui ükshetk Lucy karjatas: „Appi! Ma pean täna poodi kihutama." Floora uuris miks ja Lucy ütles: „Ei midagi." Aga see pole veel kõik, sest Willem jooksis ka koju jõudes kohe poe poole, aga mina jäin koju täiesti üksinda, sest Floora läks naabrite juurde kohvile ja mina ei viitsi niisama kudrutamist kuulata.