Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

1

Tänasin bussijuhti ja astusin välja. Värske maa õhk oli kuidagi nii hea, mõnus. Ausalt öeldes olin väga igatsenud seda maaõhku, siin elavaid mõnusaid inimesi ja isegi maatöid.
Nägin oma tädi vana bemmi eemal seismas. Bemmi kõrval suitsetas Berit, tädi Mari 18-aastane tütar.

"Oh, tšau!"kiljatas Berit, kui mind nägi. Me oleme tüdrukuga alati hästi läbi saanud. Me küll ei kohtu nii tihti, kui me tahaks, kuid me mõlemad tunneme, et meie vahel on eriline side.

"Nii tore teid mõlemaid näha."ütlesin ma naeratades, kui tädi ka autost välja tuli.

"Sind ka, Rahel. Tule, lähme käime poest ka läbi."sõnas tädi. Viskasin oma asjad taha istmele ja istusin kottide kõrvale.

Sõitsime esialgu kohalikku poodi. Pood polnud küll suurem asi, kuid hädavajalikud asjad saab sealt kätte küll.

"Kas tulete ka poodi või jääte siia?"küsis tädi Mari.

"Me jääme siia. Naistejutud."vastas Berit.

Tädi turtsatas, võttis rahakoti ja läks poodi. Berit pani raadio vaiksemas ning pööras end eesitsmel minu poole.

"Nii, räägi nüüd kuidas pealinna preilil läinud on."

"Nii ja naa. Ausalt, see pealinna elu pole üldse nii huvitav, kui sa arvad."

"Tahaks ikkagi sulle mõnikord rohkem külla tulla. Kuidas sul sõpradega on?"

"Väga hästi. Maal pole midagi huvitavat juhtunud?"

"Kas see on huvitav, et Risto peksis Karli kohaliku baari ees läbi?"

"Miks Risto nii tegi?"

"Karl lõi Risto tüdrukule külge. Ja noh nagu sa tead, siis on kutt väga armukade. Baarmen ei saanud üksi hakkama ja ta pidi politsei kutsuma."

"Oh neid poisse küll."ohkasin ma sügavalt.

Berit muigas. "Kas sul mingit kutti pole tekkinud vahepeal peale seda Rainerit?"

Raputasin pead. "Kuttidest on praegu täielik vaikus. Aga sul endal?"

"Siin maakolkas pole ühtegi normaalset kutti kuskil leida. Muide, meile kolis siia üks uus müstiline poiss."

"Mis mõttes müstiline?"küsisin ma. Nüüd hakkas mul rohkem huvi tekkima.

"Ta nimi oli vist Kaspar. Ta elab selle vanamehe Kaupo tühjas garaažis. Käivad jutud, et nad on sugulased."rääkis Berit.

"Miks ta siis müstiline on?"küsisin ma uuesti.

"Selles mõttes, et keegi ei tea temast mitte midagi."

Poiss hakkas mind üha enam huvitama. Kaua me ei jutustanudki, sest tädi Mari tuli suure poekotiga tagasi.

"Tegid terve poe tühjaks või?"küsis Berit norides.

"Muidugi, teistele ma ei jätnud midagi. Ei aga tegelikult pole siin viimasel ajal poe üle küll vaja kurta olnud."

"Jajah."pomises Berit.

Sõitsime mööda korvpalli platsist, kus enamus noored aega veetsid. Neil oli siin ka noortekeskus, kuid seal veetsid aega meist väiksemad.

Kohale jõudes tuli meile vastu koer Bosse, kes kohe minule peale hüppas ja mind limpsima hakkas. Ta tervitas mind alati nii. Sügasin koera tervituseks kõrva tagant.

"Tüdrukud, kas te laudas üleval tahate magada? Heina sees?"küsis tädi.

"See pole üldse paha mõte."ütlesin ma.

"Berit, kas lähed ka Raheliga kaasa? Te võite muidugi toas ka olla, aga ma tean, et lakas on lahedam magada."

"Davai, ma lähen Raheliga."

"Viige siis asjad kohe sinna. Ma toon teile tekid ja padjad ka järele."

Järgnesin Beritile lauta. Kunagi oli tädi Maril ka lambad, kuid nüüd on tal vaid mõni kana ja üks kukk järgi.

"Mõtle, me saame hommikul kuke kirega üles tõusta."sõnasin ma muiates.

"Tõelised maakad."vastas ka Berit muiates.

***

Hei!

Kuidas siis selline osa meeldis? Muide, varsti tuleb ka üks jõuluteemaline raamat, kui hästi läheb, seega hoidke silm peal.