Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

11

Luusisin taas Kaspari garaaži juures. Ma ei pidanud teda üldse ootama. Ta istus oma garaaži ees toolil ja tegi suitsu.

"Hingad värsket õhku, jah?"küsisin ma poisilt.

"Kas sa pead alati ligi hiilima?"küsis poiss vastu.

"Nojah. Nauditav on vaadata, kuidas sa iga kord ehmatad."

Kaspar muigas. "Ma pole tegelikult selline nõrguke."

"Jajah."

"Okei, ära usu."

Poiss lõpetas suitsu, viskas selle maha ja läks sisse. Viskasin ennast Kaspari diivanile pikali. Poiss vaatas mind üllatunult.

"Mõni tunneb ennast ikka eriti mugavalt."

"Kuidas siis muidu? Mulle hakkab siin täitsa meeldima."

"Sa oled siin kõigest nüüd kaks korda olnud."

"Jah, aga siin on täitsa tore."

"Sa oled uskumatu."ütles Kaspar pead raputades. Muigasin.

Poiss pani vaikselt vinüüli mängima. Ma ei teadnud küll, mis muusika see oli, kuid see meeldis mulle. Tõusin diivanilt püsti ja läksin tema juurde.

"Kas sa minuga tantsida sooviksid?"küsis ta vaikselt.

"Muidugi."sõnasin ma, võttes tal käest kinni. Vaatasin, et ta käed olid veidike värvised. Ilmselt oli värvi raske maha saada.

Muusika oli aeglane ja rahulik. Just seda hetke ma vajasingi. Tema käed mu pihal, vaatamas teineteisele sügavalt silma. Oleksin tahtnud ta nägu puudutada, kuid ma ei teinud seda. Ma ei tea, mis mind takistas.

Tantsisime, kuni plaat läbi sai. Pärast istusime diivanile ning nautisime seltskonda. Hetkeks vaikuses.

"Tead, Rahel, mul on tegelikult hea meel, et sa tulid."ütles ta vaikselt.

"Minul ka. Lihtsalt kui ma sinust kuulsin ma tahtsin teada, kes sa oled. Mõistad?"

"Küllap vist. Ma olen siin uus ja kõik tahavad teada, kes ma olen."

"Just. Kõik tahavad teada, kes on salapärane Kaspar."

"Ma tahangi salapäraseks jääda."

"Mina üritan sinult ikka midagi välja pinnida."laususin mina.

"Miks ma ei imesta?"

Rääkisime veel natuke, kuid siis otsustasin minema hakata. Lootsin, et teised kodus magavad ja ma ei pea kellelegi midagi seletama hakkama. Kuid Berit paneb ilmselt ikkagi tähele, et mind pole.

"Ma vist hakkan minema. Ei taha väga hilja peale jääda."

"Arusaadav."

Kaspar saatis mu välja, kuid minu üllatuseks haaras tal mul käest kinni. Ta vaatas mind korraks ja suudles siis õrnalt. Ta huuled olid pehmed ja ma olekski võinud teda sinna suudlema jääda.

"Ma lihtsalt pidin seda tegema."sosistas ta, silitas veel mu põske ja lasi mul minna.