Kurikuulus

e.s.i.m.e.n.e

Avarast bussiaknast välja vaadates märkasin tumedaid vihmapilvi saabumas. Üllataval kombel tundsin bussis end siiski hubaselt - tagapool üksinda istumine ja kõrvaklappides enda lemmikmuusika kuulamine. Imeline kooslus.

Heitsin kiire pilgu üle bussi, uurides järele, kui palju inimesi oli veel lahkumata. Kõigest üks eakate paar viibisid kohe eesistmetel, otse väljapääsu juures. Kokku oli meid kolm ja ma teadsin, et mina olen viimane reisija, kes siit väljub. Minu kodu oli kaugeim sihtkoht, kuhu selsamal sinisel bussil oli võimalik sõita.

Jälgisin igat liigutust ja sammu, mida vanad tegid või olid tegemas, et vaid ruttu koju jõuda. Mees oli astunud varem välja, et saaks enda naisele abivalmilt käe ulatada nagu tõeline härrasmees. Kui nad olid mõlemad kindlalt sõidukile selja pööranud, vajutas bussijuht ühele pisikesele nupule, mille abil sai bussiuksi automaatselt avada ja sulgeda, ning asus teele viimase bussipeatuse poole.

Nüüd olin ametlikult üksinda jäänud ning mind tabas taaskord see tuttav ja kummaline tunne, kui ma jään siia minuteid loendama mahaminekuni. Vahepeal ma kadestasin neid, kes elasid lähemal ning ei pidanud ootama tunde, mis näisid eriti pärast pikka ja väsitavat koolipäeva lõpmatud. Ent olles gümnaasiumi viimase klassi õpilane, kavatsesin ma võtta nendest tundidest kõike, mida võtta annab. Kindlasti jään ma igatsema neid kojusõite, kus sain mõnusalt istuda alati taga, just sealsamas, kus praegugi, ning mōtiskleda päevakajalistest teemadest, kuigi poliitika ja säärane jama pole just minu jaoks.

Viimasel ajal oli mind hoopiski paelunud midagi palju huvitavamat ja müstilisemat. See sai alguse täpselt kolm nädalat tagasi, kui me saime klassikaaslastega kirjanduse tunnis täita ühte töövihikuharjutust, milles oli palutud kirjutada legendidest, millest olid varem kuulnud või teadnud. Loomulikult ei osanud ma seda ülesannet, sest minule räägitakse ikkagi seda, et enda magamistuba peab koristama terve elu. Ema on selle mulle vägagi osavalt pähe raiunud.

Igatahes oli kirjanduse õpetaja härra Tacker täiesti vaimustuses, kui ta sai meile jutustada kohalikust legendist, mis oli ringlenud Bricklestonis paarkümmend aastat, kuid siiani üks tuntumaid lugusid. Ta oli isegi selleks klassiruumis tuled spetsiaalselt ära kustutanud, et me saaksime endale suurema tõenäosusega hirmujudinaid peale. Mis muidugi haledalt ebaõnnestus.

"See, millest ma nüüd teile rääkima, on lugu, mille järgi Bricklestoni hästi teatakse. Sellest on kirjutanud aastaid isegi erinevad meediaväljaanded, kuid muidugi ei usu seda mitte keegi, sest seda peetakse kellegi halvaks väljamõeldiseks. Keegi ei tea, kust need jutud on täpsemalt alguse saanud."

Mõned suuremad klassipoisid möirgasid naerda, aga kui härra Tacker neile halvakspaneva pilgu saatis, jäid nad vait.

"Mina küll siin midagi naljakat ei näe. On mõned asjaolud, mis on isegi sellega kooskõlas, seega peaks teie reaktsioon olema vastupidine."

Üheskoos mõmisesid nad õpetajale vastuseks ja viimane otsustas jätkata nagu poleks midagi toimunud.

"Bricklestonis on saanud surma paari aastakümne jooksul üksikuid noori veidral kombel, tavaliselt leituna kuskilt mahajäetud majast või metsast. Kõige kummalisem on see, et lahkamise käigus ei selgunud nende surma põhjus. Inimesed olid juhtunust hämmastunud ja prooviti uuesti midagi leida, ent tulutult.

Ohvrite perekonnad olevat üritanud ise ka midagi otsida, kuid ainus, mis nad said, oli väike ümbrik pildiga postkastis kuude möödudes, mille taga oli pildi kuupäev ja aasta koos allkirjaga. Igal fotol oli kasutatud erinevaid sõnu, ent mõte oli sama - see oli temast viimane jäädvustatud hetk - täpselt 13 päeva enne surma."

Mäletasin suurepäraselt, kuidas teised olid selle peale reageerinud - täielikku ükskõiksusega, kuna kõik poisid ja ka mõned tüdrukud lobisesid omavahel hoopiski meie klassi populaarseima Jordani uhiuuest tulipunasest mootorrattast. Kõige iroonilisem oli see, kuidas härra Tacker edasi kõneles nagu oleks ta tol momendil viibinud mōnes muus paralleelmaailmas.

Kohati mõistan, miks see teisi ei köitnud nii nagu mind. Esiteks ma olengi nendest nõnda palju erinevam, et mind võiks pidada nende vastandpooleks, ainult, et arvuliselt on minu pool vähemuses.

"Hei, noor preili seal taga! Me oleme kohale jōudnud!" katkestas minu pikaldase mõtiskluse bussijuhi range hääl, kes ootas, et ma ometi tõuseksin ja lihtsalt siit lahkuksin. Ma polnud ainus, kes tahtis koju.

Õige pisut piinlikkust tundes, tormasin enda katkise, musta värvi seljakotiga välja, unustades bussijuhti tänada ja talle head aega soovida. Olin pööranud kogu oma tähelepanu vihmale, mis oli hakanud just siis sadama, kui ma bussipeatuses tuimalt seisin, nagu ma ei teaks, kus asub minu kodutee.

Vaatasin viivuks taha, kus buss oli kadunud suure mürinaga minema. Värsked vihmapiisad olid jõudnud langeda minu riietele ja seljakotile ning see oli piisav, et ajendada mind kodu poole liikuma. Kujutasin enda vaimusilmas ette, mida ema ütleb selle peale, et ma olen üleni läbimärg.

Sammudes mööda kitsast kruusateed, mida ümbritsesid kahel pool tihedat metsa, oli mul veider tunne, nagu keegi oleks veel kuskil siin läheduses.

Klõps.

Hei kõikidele.

Üle pika aja midagi kirjutatud, mille ma nagu teen avalikuks ka. Muidu kirjutan ma need enamasti drafti.

See jutt osaleb kirjandusvõistlusel "Uued Väljakutsed" ja žanriks õudus. Tean, et esimene osa pole just kõige hirmutekitavam, aga ega alguses ei saagi olla kohe verd ja karjumist.

Oleksin tänulik, kui te avaldaksite oma arvamust, kas vote'ides või kommenteerides. Iga vote või siis kommentaar loeb minu jaoks.

Järgmised osad ilmuvad tänase ja homse päeva jooksul.