Kurikuulus

t.e.i.n.e

Juba kolmandat päeva järjest oli kallanud Bricklestonis vihma nagu oavarrest, mis andis mulle veelgi enam põhjust toas püsida ja magada nii kaua, kuniks ma olen suuteline ärkvel olema. Aga täna olid mul teistsugused plaanid, sest ema oli käskinud külastada haiglast ja vana naabritädi Elaine'i, kellega ta aeg-ajalt sõbralikult läbi sai. Ta oli Bricklestonis üks vanimaid elanikke - Elaine oli tähistanud sel aastal enda 90. juubelit. Kohutav oleks mõelda, kui ka mina peaksin nii kaua elama.

Kui võiks arvata, et Elaine on enamasti eluterve ja positiivne vanaproua, kes armastab magusaid moosiküpsiseid küpsetada ning neid hiljem oma külalistele pakkuda, on tegelikkuses kõik vastupidi. Elaine on alati tõsine ja ta vihkab täielikult kõiki, kes üritavad talle nalju teha. Küpsetamist ega üleüldse toidu valmistamist ta ei oska, vaid ostab vahel turul käies endale keldrisse tohutult varusid. Külalisi käib tal harva, sest ta naudib pigem enda vaikset tagasihoidlikku seltskonda kui lärmakaid pereliikmeid.

See panebki mind imestama, kuidas ema temaga nii hea sõber on. Minu silmis on nad mõlemad totaalselt erinevate iseloomujoontega, aga võib-olla polegi sarnasus kõige tähtsam.

"Trisha, hakkame minema. Elaine'ile ei meeldi oodata," koputas ema magamistoa uksele, kui ma väsinult voodis lamades silmi hõõrusin. Teadsin, et mul oleks vaja veel mõni tund und, aga ma ei saanud emale vastu vaielda, sest tema juba kaotajaks ei kavatsenud jääda.

Sundisin ennast püsti tõusma, aga ma püsisin endiselt samas kohas, samas asendis. Ma ei saanud ennast liigutada. Ma olin kohale naelutatud ja ükskõik, kui palju ma ka poleks proovinud, ei juhtunud midagi. Isegi häält ei tulnud minu seest enam välja. Kõik ümberringi oli muutunud mustaks.

Noor ema jalutas koos oma nelja-aastase pojaga mööda parki ringi, kui viimane peatus nähes midagi, mida ta varem näinud polnud. Parema nimetissõrmega osutades võõra poole, kes seda enda peopesas hoidis, küsis väikemees uudishimulikult:"Emme, emme, mis asi see on selle onu kätes?"

Naine vaatas poisile otsa ja seejärel kohta, kuhu ta siiani näppu näitas. Koheselt lõi ta tugeva käelaksuga poja käe pihta, suuresti pahandades:"Lõpeta ära! Ära näita näpuga, see on ebaviisakas. Pole sinu asi vahtida, mida teised teevad!"

Poiss hakkas nutma, kui tema ema oli teda löönud ja noominud ühe süütu küsimuse tõttu. Veelgi hullemaks muutus olukord, kui naine pani poisile käe suu peale, et teised ei kuuleks viimase valjuhäälset ulgumist. Tema ema haaras lapsel nii valusalt kui sai käest ja tiris teda kodu tagasi.

Poiss teadis, et ühel päeval kannab see rumal moor kõige eest julma karistust.

Klõps.

"Appikene, Trisha, mis sul on? Näost valge ja külma higiga koos, see ei ole midagi head. Kutsusin sind mitu korda, et sa ometi välja tuleksid, aga näed nüüd isegi," pudistas tuttav hääl murelikult, kui ma olin taaskord omas maailmas tagasi. Seekord ei takistanud minu liikumist midagi(või peaksin ütlema kedagi?). Tõstsin ennast käte toel püsti, kuid ema lükkas mu sama kähku tagasi istuma.

"Ma tunnen ennast väga hästi. Pole vaja selle pärast muretseda. Ma jäin lihtsalt tukkuma ja siis jah, juhtus see kõik," valetasin, mõtetes palvetades, et ma kõlasin tema jaoks piisavalt veenvalt ja me saame ükskord teele asuda. Kas ema mitte ei maininud, et Elaine pole selline, kes salliks pikemalt ootamist?

Ema mõtles minu vastuse üle hoolikalt järgi ja lõpuks andis ta alla.

"Olgu. Aga kui ma näen veel midagi imelikku, siis oled sa hoiatatud."

Noogutasin oma kahtlase naeratuse saatel ja kõndisin ema järel kodust meie pereauto musta Mercedesini, matkides seda, millise jalaga oli ta parasjagu astumas. See ei kestnud kaua, sest ma ajasin kogemata sammud segamini ja mul polnud enam tahtmist uuesti alustada.

Sõidu ajal nautisin eesistmelt tihedat metsa, mis tundus peale vaadates nii ühtlane. Bricklestonis oli selliseid kohti väga palju, põhimõtteliselt koosneski see alevik metsadest. Üks pōhjus, miks mulle meeldis siin elada.

Umbes poole tunni möödudes olime peatunud Elaine'i tumehalli kahekorruselise maja ees. Iga kord, kui ma siia sattusin, tekitas see maja minus kõhedust. Täna ei läinud ka midagi teisiti.

"Mine koputa uksele. Ma tulen kohe sisse, aga mul on vaja teha su isale üks kõne ja mõned asjad võtta," teatas ema, kui ma olin jalutanud aeglaselt tammepuust ukse taha, käed paksu tumerohelise dressipluusi taskutes. Aga enne, kui ma koputama asusin, oli uks lahti. Elaine seisis küürus seljaga otse minu vastas, harkkepile toetudes.