Kurikuulus

n.e.l.j.a.s

Pühapäeva hommik oli pilvine, seekord oli vihm taandunud. Kooliõpikud seisid laiali mööda kirjutuslauda ja mul pole mitte mingisugust soovi neid ühte patta asetada, mis oleks oluliselt lauda korrastanud.

Võtsin kirjutuslaua sahtlist välja Ava päeviku, mida plaanisin lugema hakata. Võib-olla on seal kirjas midagi selle fotoaparaadiga seoses või siis kummalised märkused, mida ta tähele pani?

Esimene päeviku sissekanne oli 23. jaanuaril 1997, mistõttu pidin keerama lehekülgi edasi. Ava ei täitnud päevikut nii tihti, kui ma arvasin - umbes neli korda kuu jooksul ja juttu oli suhteliselt vähe. Mida rohkem möödus kuid tema jaoks, seda rohkem pikemaks muutusid ka tekstid, kuid siis kujunesid need jälle lühemaks nagu alguses.

Otsisin üles juulikuu, täpsemalt lootes leida 23. juulit. Seal ma ta leidsingi.

Kolmapäev, 23. juuli 1997

Täna oli imeline päev. Kohtusin Brianiga salaja metsas ja see oli nii võrratu. Ma ei oleks kunagi tahtnud sealt temaga lahkuda, vaid jääda igaveseks kokku. See oli nii raske, kui ta pidi tagasi minema, aga kuna tema ema on vastumeelne, et tema poeg leiaks endale kellegi nii "noorelt", oleme kokku leppinud, et näeme üksteist metsas, ei kuskil mujal.

Üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et see fotokaga tüüp ilmus jälle metsateel välja. Ta üritas minuga flirtida vist, aga see kukkus tal kolinal läbi. Ausalt öeldes käib ta mulle närvidele, sest iga kord, kui ma kähvan talle raevukalt, et jäta mind rahule, ilmub ta ikka välja ja tuleb minuga "vestlema". Mida peaks nagu selle tüübiga ette võtma, et ta ometi hoiaks minust eemale?

Brianile ei öelnud ma midagi, sest ma ei tahtnud, et ta hakkaks selle pärast muretsema. Tal on isegi pidevalt tülid oma emaga ja lisaks teised mured. Ma olen raudkindel, et ma saan ise hakkama.

Neljapäev, 24. juuli 1997

Ma ei tea, kas peaksin kartma, et minu ümber kõik järsku mustaks läheb ja näen mingeid imelikke nägemusi mingi poisi kohta, kes saab karistada oma ema käest isegi pisiasjade pärast. Enne, kui mul pilt eest läheb, ei suuda ma ennast liigutada. Ime veel, et ma saan hingata.

Ma loodan, et see oli ühekordne. Brian lubas mulle helistada, aga ma siiamaani ootan. See on imelik, sest kui ta midagi lubab, siis ta ka täidab selle.

Midagi tundub olevat väga valesti, aga ma ei tea, mis see on.

Edasi oli ta kirjutanud ainult 4. augusti kohta, mis oli poolteist lehekülge pikk ja kirjutatud rutakalt. Mõtisklesin endamisi, kas tal oli tõesti nii vähe aega, et arusaadavamalt kirjutada.

Esmaspäev, 4. august 1997

Mu maailm on tuhandeteks kildudeks purunenud ja seda ei saa enam kokku panna. Brian läks ilma minuta Inglismaale teadlasena tööle ja mulle ei teatanud ta sellest. Ta ei jätnud minuga isegi hüvasti, vaid oli nii kuradima ülbe ja jättis mu maha. Ihuüksinda. Kas ta üldse kunagi armastas mind või ainult teeskles, kuigi ma ei suuda mõista, milleks. Ma usaldasin teda. Ja mu usaldust kuritarvitati.

Need hood on hullemaks läinud ja saavad veel tugevamaks. Ma näen iga päev midagi selle õudsa poisiga, kes tappis külmavereliselt oma ema. Ja see fotoaparaat on ära neetud.

Palun aidake mind.

Ma olen nii õnnetu.

Sättisin sõnatult päeviku tagasi, sest ma ei tahtnud lõpuni lugeda. Ma aimasin, et need pildi mustaks minemised ja suutmatus seejuures end liigutada, ei sümboliseerinud head, vastupidi. Ava oli samuti neid näinud samadest asjadest mida minagi - poiss, kes saab oma ema käest karistada peaaegu kõige üle. Külmaverelisest mõrvast ja ära neetud fotoaparaadist polnud ma teadlik. Lisaks kirjutas Ava, kuidas teda ahistas keegi fotokaga. See klappis hiilgavalt legendiga.

Kas on potensiaalne väljavaade see, et minuga on juhtunud just samamoodi nagu Avaga? Mõte sellest, et mina võiksin olla järgmine ohver, paistis hirmsana. Kõik oli ju turvaline ja korras.

Kui nii, siis täna võib olla minu teine päev.